Kokkuvõtteks

Täna, 25. septembril, on siis see päev, mil minu kallis abikaasa jõuab siia, minu juurde. See tähendab, et minu ERASMUS programm saab selleks aastaks läbi ning kohe homme sõidame me nädalasele puhkusele Sitsiilasse. Alloleva pildi allkiri võiks olla: "Baris oodates". Kuid see lugu pole enam selle blogi teema... :)

30. septembril Sitsiiliast tagasi tulles ootab meid veel ees nö. tänuõhtusöök koos Elianaga, saingi talt just kirja nelja erineva restoranisoovitusega, mille hulgast peame siis ühe välja valima. Tänuõhtusöök seetõttu, et ma tõesti olengi väga tänulik osaks saanud lahkuse ja tähelepanu eest ja ka kõige muu eest...  Usun, et restoranikogemusest tuleb veel üks postitus...

Tagasivaadates on mul ülimalt hea meel, et oskasin aprillis seda uudist lehest märgata, olin piisavalt kiire reageerima ning kvalifitseerusin programmi. Nüüd on siis need 2 kuud läbisaamas ja tundsin end mõned päevad siin isegi veidi nukralt, et kohe- kohe on see põnev kogemus läbi ja tuleb tagasi koju pöörduda. Palju asju jääb pooleli, armsaks saanud inimesed jäävad maha...

Kuid koduigastus oli ikkagi suurem ning mõte kohe- kohe saabuvast Jaanusest on eriti erutav :) Tänulikkusega vaatan ma üle õla Materale ja nendele inimestele ja mälestustele siin tagasi ning häälestan end taas Eesti lainele.

Tasapisi on täitunud mu oktoobri kalender, esimesel kodusolekunädalal on bookitud iga päev: Ida- Viru asjad vajavad ajamist ning vanad- head sõbrad, tuttavad, koostööpartnerid uute põnevate projektide alustamist ning vanade jätkamist.

Plinn- plõnn: uus kiri saabus mu meilboksi, mis see on?  Ohoo, minu inglise keele õpetajalt üks teade, kellaaja järgi mõistsin, et otse tunnist saadetud :)

 From: mariateresa.paolicelli [mailto:mariateresa.paolicelli@gmail.com]

Sent: Thursday, September 25, 2014 9:24 PM
To: Terje@tertur.ee
Subject: Something for you

We are reading your letter :)

Inviato da Samsung Mobile

Täna hilisõhtul Mariateresalt kirja, kes andis teada, et minu lühike tervitus jõudis õigeks ajaks kohale ja sai ka kenasti tunnis ette loetud. Kaasa pandud fotoasitõend räägib enda eest.

Mul nii hea meel! :)

I love you all!

English lesson today

Täna toimub järjekordne inglise keele tund, millest ma aga enam osa ei võta, sest minu aeg siin hakkab ümber saama, jäänud on täpselt nädal. Täna õhtul saabub Jaanus ja me suundume homme varahommikul Sitsiilia suunas- meil on ees suur avastusretk.

Kuna ma aga ei saa tänasest tunnist osa võtta, siis otsustasin teha "kodutöö" ja kirjutada neile natuke Eestist. Loodan hea hinde saada :)

Dear friends- Candice, Mariateresa and all my classmates!

Like you know, I can not take a part of today evening lesson. And I decided to write for you a short story about ESTONIA. I belive, you can discover something new and also you will learn some new words :)

Estonia is smallest of Baltic States (Estonia, Latvia, Lithuania). Capital sity is Tallinn. The territory of Estonia covers 45,227 km², it´s all most like a two Sicily´s (25,662 km²) together. 
And if in Estonia lives 1.3 million people, then in Sicily lives 5,0 millions (x 2 = 10,0 millions), you can imagine, how many free space we are having :)

Estonian flag colors are: blue, black and white? If you ask why- the answer is there:

• Blue like a hope and trust to the better future, also blue is color of faithfulness and sky,  
• Black like a memory of estonians grim past, black are also our soil and bread, 
• White like education and spirit of lighthonesty, and also snow and our lights nights by summertime. 

Yes, there are some things, you shoud know about Estonia:

• Yes, we have a light nigjts in summer time. In the solstice time, at 24. june, the sun is racing at: 3:50 and sunset is at 22: 29, and our "5 h night time" is never get dark.
  But in solistice time in winter time (decembre) sunrice at 09:01 and sunset at 15:24.
• Our winters are cold- allmost at -25° and lot of snow in january and february.
• And Estonians love sauna. There is 80- 100° heat. And we love to jump naked into the snow :)

What estonians do there free time? It is short, 1 minute, video:


Yes, they dance and sing, they practice all years arround and once in four years the go to the Dance Selebration. 

And winter time they:



Welcome to Estonia!

I will send for you lot of hugs and kisses!

Terje :)

Rannas!

No lõpuks ometi rannas! Ligi 2 kuud soojal maal ja mitte kordagi rannas ega mere ääres olla on ikka päris kurb :) Kuid eile õhtul  sain Elianalt kirja:

-----Original Message-----
From: eli.viggiani [mailto:eli.viggiani@gmail.com]
Sent: Sunday, September 21, 2014 10:31 PM
To: terje@tertur.ee
Subject: Seaside...

Hi beaufutiful,

Tomorrow i go to the seaside at about 10, i'll be back by 1.

Do you want to join?

Eliana

Noh, piltlikult öeldes, ma hüppasin ikka mitu korda korralikult selle peale lakke :)  Ning selle kõige juures oli "püha ürituse" jaoks kell 8 ärkamine kukepea tavalise 11- 12 asemel ;)

Eliana teadis salateed Metaponto (vaata allpool kaarti) salarannale, kus polnud peale meie hingelistki (hiljem saime muidugi teada, et me ei ujunud ja ei päevitanud seal siiski päris üksinda)... 

Kui olime oma linad liivale laotanud ja sain esimesed minutid silmad kinni sooja päikese käes lesida, siis kujutasin oma mõttemullis piltlikult ette, et oleme oma päevituslindega kui 2 hinnalipikut Itaalia saapa talla all. Vasakul pool paistiski saapakonts (Puglia maakond). 

Päike oli kuum ja mõnus tuuleke hoidis meid ülekuumenemise eest. Vesi oli soe ja soolane. Puhas ning läbipaistev. Rand oli suuri teokarpe täis- nüüd ilutseb neist 8 tükki ka minu riiulil. Eliana naeris, et talle need ei meeldi- need ju nii tavalised! 

"Tavalised! Kas Sa oled aru kaotanud?" ei uskunud mina oma kõrvu. 

"Vot Sitsiilia rannad on kauneid teokarpe täis, too mulle sealt mõni kaasa, kui tulete, " palus ta. 

Jah, tõsilugu, neljapäeval jõuab siia Jaanus (ei jaksa ära oodata) ja siis suundume viieks päevaks Sitsiiliat avastama. Nüüd on vähemalt teokarpide teemal teada, mida sealt eest oodata. 

Läksime ujuma ja lasime soolasel veel oma keha hõljutada. Rääkisin talle seal lainete vahel, et meil Eestis on üks järv nii suur nagu meri. Ja see pole soolane. Nüüd oli tema kord oma kõrvu mitte uskuda, sest kõik veekogud olid tema teadvuses peale jõgede soolased. Rääkisin ka siis ka meie merest, mis on 2 x vähemsoolane kui nende oma. Ja suvi ilma veekogu ja rannata on eestlaste meelest päris kurb. 

Rannale tulles aga leidsime ühe lillaka läbipaistva tegelase. Oli ta nüüd millimallikas või meduus või hoopis midagi kolmandat, mine võta sa kinni. Mina veetsin järgnevad 10 minutit upakil vees teda pildistades ja filmides.  



Järgmised kümmekond minutit muretsedes, et kuum päike kuivatab ta ära. Siis järgnes päästeoperatsioon "Kaks toigast"- see tähendas seda, et läksime tõime kõrvalasuva langenud puu juurest kaks toigast ja proovisime teada merre tagasi saada. Saimegi. Kuid siis nägime, et üks tema külg on rebenenud ja ta loksus abitult taas rannale. Rohkem me tema abistamiseks midagi teha ei saanud. Natuke kohe kurb oli...

"Kas tead, et Eesti on nii väike kui 2 Sitsiiliat kokku panna," küsisin mina, kissitades ta reaktsiooni tabada tahtes päikeses silmi. Ja ma ei pidanud pettuma:
"Really?", küsis ta suurisilmi ja tabasin seal väikese kahtlusenoodi.
"Relly, really! Ja kui Sitsiilias elab 5 miljonit inimest, siis 2 x suuremas Eestis ainult 1,3 miljonit," oskasin ma edasi uhkustada. 
"Ooo, teil on siis palju vaba ruumi seal? Veab teil!", nentis see mustade silmade ja mustlashingega tüdruk. 
"Terje, ma kindlasti tulen 2 aasta perspektiivis Eestisse! Tahan saunas käia ja seda magedat järve näha," sõnas ta veendunuma näoga, kui kunagi varem. 

Mingil põhjusel meenutas ta mulle sel hetkel Pipit.

Agri- Netural

Kenal pärastlõunal pakkisime oma asjad ja kõndisime Mimì Coviello stuudiokorterisse. Eliana oli eelnevalt saadetud kirjas palunud, et ma võtaks oma arvuti kaasa- sest nende kahe noore ja särasilmse arendada oli Agri- Neturali koduleht ja kuna ma tunnen end WordPressi platvormil suhteliselt koduselt ning nende kodukas (ülla- ülla) platseerus just seal, siis plaanisime seal ühtteist muuta ja paremaks teha.

Samuti soovisid nad kodukal ise teha muudatusi ja parandusi, mida ma neile ka õpetasin. Nüüd ei sõltu nad enam veebiarendajast, kes armastavad, teadagi, oma teenuste eest arveid esitada.

Stuudio oli vägev- eriti imposantseks osutus sajandialgusest pärit joonestuslaud. Üldse, on kõik see, mis ma olen siin näinud, taaskasutatud ja renoveeritud.

Öömelu

19.- 21.09 on siin Raadio3 muusikapäevad, oleme mõlemal eelneval õhtul kontserditel käinud. Siin on piisavalt palju väljakuid ja pisikesi platsikesi, kus üle ühe on välilava ja heal juhul ka toolid püsti pandud.

Täna kuulan aga oma magamistoa aknast põnevat valikut lugudest, nagu näiteks Pink Floyd´i Hi, teacher, leave the kids alone, siis tuli Europe laul The Final Countdawn (mis toob mulle meelde aasta 1996 ja minu esimese isikliku Sonata kassettmaki) ja Scorpoinsi lugu Still Loving You... ühesõnaga kuumad 70-90-ndad. Seega, ka tänased muusikapäevad ei läinud minust mööda, hoolimata sellest, et ma täna väljas ei käinud :)

Linn on täis uhkelt riietatud inimesi- noori ja vanu. Prouadel on pärlid kaelas ning Gucci- Muccid käevangus ning härradel ülikonnad ja laiad lipud ees. Ja inimesi on palju! Pooltel neist on nööri otsas koerad. Tõsi on see, et tänavatel peab hoolega jala ette vaatama. Mis te arvate, kuhu need koerad oma junnid teevad? Neil ei jäägi midagi muud üle, sest kohalikud toovad nad ju tänavale oma häda tegema.

Altamurat külastades imetlesin kauneid tänavakaunistusi ja arvasin, et need onvaid selle linna kaubatänavale iseloomulikud. Kuid meeldivaks üllatuseks ilmusid need kolmapäeval ka Matera kaubatänavale. Ja mis kõige rõõmsam- siin oli mul õnn näha neid ka sisselülitatuna. 


Pisukese kontrastina mõjus see noor, akordioni mängiv, tõsine kutt. Kõik palad olid peas, näpud jooksid mööda klahve ja bassinuppe nii kibekiiresti, nagu oleks ta juba 50 aastat harjutanud. Müts tema jalgade ees täitus kiiresti- vaatlesin seda pilti oma kümmekond minutit. Poiss tõsine, tõsine, üks lugu ajab teist taga, inimesed muudkui viskavad münte kaabu sisse.

See oli ka minu esimene Matera annetamine, viskasin kõik oma mündid kaabusse ja julgesin sellejärel ka mõned pildid teha.

Ühel käskväljakul on üks habetunud kahe koeraga inglane, kes päevasel ajal žonglöörib kurikatega niisama ja õhtusel ajal põlevate kurikatega. Olen tahtnud teda pildistada, kuid ma ei ole raatsinud talle raha visata (vana mees, tehku tööd), seega pole ma teada pildi peale püüdnud. Kuid kuna ma käin pea iga päev ta eest sealt läbi (jääb Eliana poole mineku tee peale), siis tervitab ta mind alati.

Ka kodutee peal on paar peremeest, kes istuvad oma tooliga uulitsal ning vaatlevad möödujaid, ka need tervitavad usinasti. Aga kui oma naine on kõrval, siis pööravad pilgu ära, nagu ei märkaks. Ma siis hoian ka seda teretamisesaladust ning läheb tuimalt mööda :)

Eliana puu

Nüüd siis taas selle puu puu juurde. Olen vist juba päris mitmel korral maininud, et Eliana B&B majutuskoha nimi on Eliana Puu ehk. L´Albero di Eliana. Üks suur puu, mille nime ta ei tea, kasvab tal maja taga, ning maja ees pottides on granaatõunapuu, loorber ja sidrunipuu. Viigipuu punnitab rohelisi võrseid vanast kuivanud kännust välja. Kõik tunduvad eestlasele väga eksootilised, eksole. Loe üht mu eelmist postitust sellest.

Ning koridoris kasvab ka üks puu, tõsi, ta ei ole küll kunagi ei vilju ega lehti kandnud ja alguse sai see puu Casa Ceturali asutaja itaallase Andrea poolt, kes juhtis mõned aastad tagasi seda working bees- de projekti.

Mina tegin siis ettepaneku puule lehed külge meisterdada. Mõeldud, tehtud! Kuna Elianal seisab külaliste käsutuses Comman Area´s korv paljude erinevate lõngade, varraste ja heegelnõeltega, siis haarasin sealt kirevamad kaasa ja valmistasin 45 lehekest.

Suutsin Elianat üllatada ka kasutatava liimi suhtes. Kuna ta on nii öko siis sobis ideaalselt lehtede liimimiseks kliister. Teate küll, see on kartulitärklisest ja veest valmistatud paksu kisselli taoline liim.

Ku püüdsin selgitada, mis see kissell on, siis seda sööki itaallased ei tea. Minu google tranlater andis ainsaks vasteks "blueberry soup", mis tähendab mustikasupp ja tegelikult ei iseloomusta eriti kisselli. Näiteks, kui meie vanaema tegi mustikasuppi, siis tärklist oli seal vähem kui tavalistes kissellides- ehk see oli päris vedel. 

Kõrvalepõikena tuli mul pragu meelde, kuidas istusime lapsepõlves köögilaua taga ja sõime mustikasuppi, ma ei tea, mis meil seal nii naljakas tundus, kuid itsitasime ikka kahe suupoolega. Vanaema käskis irskamine jätta ja taldrik tühjaks süüa. Aga katsu sa süüa, kui naljaks on ja järjest naljakamaks läheb... Ühel hetkel purskasin ma niimoodi naerma, et hakkasin läkastama ja ninast tuli rida mustikaid ja pisarad jooksid silmist... Igal juhul iga kord, kui mustikasupiga kokku puutun, tuleb mul see meelde. :) 

Liim sai paras, võttis lehed kenasti seina külge kinni. Ja niimoodi ma mesilase kombel seda kord alustatud projekti edasi viisingi :)

Kuna itaallane ehitas puu ja mina eestlasena heegeldasin lehed, siis on puutüvel ka vastavalt lipud. Kui keegi kolmas soovib sellele puule kas viljad või pesa juurde teha, siis on tal hea võimalus ka oma maa lipp heegeldada ja meie omade kohale kleepida :)

Koobasmaja

Päris põnev oli ka muuseumiks kohandatud koobasmaja e. Casa grotta külastamine, olin küll oma reisi esimestel nädalatel käinud sarnastes mahajäetutes koobastes, kuid siiski ei ole võimalik pelgalt giidi jutu peale kõike seda ette kujutada, et kuidas seal siis ka tegelikult vanasti elati. Muuseumis on aga tookordne elulaad kenasti taasesitatud.

Enne aga kui sinna koobasmajja jõuda, tuli meil päris pikk tiir Sassi peal teha. Ilm oli küll pilves, kuid oli niiskelt soe, seega nautisime jalutuskäiku, kuid olgem ausad, siin naudid kõige rohkem ikka vaateid, siis märkad kõike muud huvitavat, mis silma ette jääb. Ning eks ole ju kena, kui seda kõike toetab mõnus ilm.

Tahan kommenteerida, miks selle hotellisildipildi siia panin- tegemist on termaalvee basseinide ja lisaks paari- kolme saunaga.

Nüüd siis koopamuuseumi juurde. Essmalt vabandust, et esipildiks olen valinud kemmergupildi, kuid nagu näete, on see taaskasutusse võetud "rahapajana"- seal all oli paljude aastate vältel nagu terve kuldne varandus põrandale laiali laotunud- tegelikult aga sent sendi haaval inimeste poolt visatud.

Piletikene sellesse kahetoalisesse (tundub, et siiski kõigi mugavustega) majakesse maksab 2 € ja tuletan meelde, et inimesed elasid sellistes veel 1950-tel aastatel! Kena köök, lemmiklooma eluase pererahva voodi jalutsis, vets oli kohe köögi kõrval toas (mitte nagu eestlastel aianurgas). Muidugi, ma ei kujuta ette, mis lõhn, (et mitte öleda hais) seal pidevalt oli...

See voodi oli nii kõrge, et ulatus mulle rinnuni. Mingil põhjusel nad ei presenteerinud seda redelit, millega voodisse sai. Vaevalt, et teivashüpe just sellest toimingust alguse sai- igasugu pulikaid oli seina ääres küll ... :)

Seal sai ka tellida audiogiidi. Selle jurues oli põnev oli, et vastavalt külaliste rahvusele või keele- eelistusele ei antud Sulle pihku mitte sellist telefonitoru meenutavat pulti, vaid lülitati kõlaritesse vastavas keeles informatsioon. Oli valida kaheksa keele vahel: ILT, ENG, FRA, ESP, GER, JPN, CHI ja RUS.

Kui on 3 minutit aega, siis soovitan vaadata seda videot, mis annab edasi Sassi linnaosa ilu, tohutusügavat orgu ning vastaskaldal asuvaid koopaid.

Seda poorset lubjakivi, mille sisse koopaid uuristatakse, nimetavad materalased tuff´iks. Väljauuristatud suurematest tükkidest lõigati plokid ja nendest laoti üles vaheseinad ja ruumide ilmestamiseks (eriti kirikutes) lae alla kaared. Käega katsudes on see kivi pudisev, aga samas on kõik sajandeid tagasi ehitatud ehitised alles...

Kudumiskohvikus

Ükspäev tegime Sassi linnaosas suurema tiiru ja otsisime üles armsa kudumiskohviku. See on selline muuseumi ja kaupluse vahepealne asutus, kus on müügil lõngad ja muud kudumistarvikud, väljanäitusel erinevad kudumid- mis aegade jooksul tehtud ja mis olid moodsad aastakümneid tagasi- ning teisalt on müügis ka väga palju tänapäevast, kvaliteetset ja maitsekat kaupa.

Omanikeks pensionieas vanapaar, kusjuures mees rääkis väga head inglise keelt, ta silmad särasid sajaga oma kohakesest rääkides, naisuke muudkui aga noogutas rõõmsalt kaasa.

Mees oli terve elu tegelenud majade värvijana. Naine (Angela Ramundo- temanimeline on ka nende äri) on töötanud varasemalt kudumistöökojas ning saanud sealt vajalikud tehnikad ja oskuse. Arvata on, et ta on lasknud seega terve elu oma näppudel kärmelt käia. Tema varraste alt on tulnud arvatavasti tuhandete kilomeetrite viisi kudumeid, heegeldisi ja muid lõngast valmistatud tooteid. Mehe hobi on näiteks kangastelgedel lõngast vaipu kududa.

Ja lisaks niisama silmailule ja poodlemisele korraldavad nad sealsamas kaupluse tagaotsas kudumisklubisid nii kohalikele kui ka linna külalistele. Näiteks Eliana oskab küll heegeldada, kuid kudumine on tema jaoks täielik maagia. Õpetasin talle patentkudet (ta soovib isekootud mütsi talveks), kuid peale mõningast pusimist tõstis ta käed püsti ja ütles, et tema seda maagiat valdama ei hakka :)

Ja nii see armas vanapaar oma päevi õhtusse veeretab, proua kätel nobedasti käia lastes, härra sirge seljaga külalisi giidimas. Ja põhiline, tema säravad silmad, mis vaataks sust otsekui läbi. Nad läksid mulle väga südamesse...

Ja asub see imearmas ning tõeliselt särasilmse vanapaariga  kohvikuke just täpselt siin: Hakkad keskväljakult minema, lähed, lähed, siis pöörad ümber mitme nurga paremale ja vasakule.... NING oledki kohal :D

Kaljukirikud

Täna siis jõudis kätte see päev, mil me Elianaga suundusime tema maja tagatoaaknast paistva suure ristiga kaljukirikut külastama. Just täpselt nii, nagu kõrvalolevalt pildilt näha, peibutas ta mind kõik see 1,5 kuud.

Ma käisin muudkui Eliana aknast kirikut vaatamas ning mõtlesin iga jumala kord, et sinnasaamiseks tuleb pikk matk ette võtta- mingil põhjusel tundus ta mulle teisel pool orgu asuvat. Kuid, oh, mis rõõm, mul tuli võtta näpust. Sinna viis kena lai tee ja orgu laskumine algas hoopiski kiriku tagant. Vaade oli seal muidugi võrratu. Tegelikult on vaade Matera Sassi piirkonnas igal pool nii võrratu, et ma olen saanud tähenduse väljendile "võtab hingetuks".

Vot niimoodi kõrvuti oruga nad seal asusidki. Kiriku nimi on Santa Maria (itaaliapäraselt Madonna de Idris), eestipäraselt siis Püha Maria kirik. Kiriku esmamainimine toimus 14. sajandil ja ta on täiesti kalju sisse uuristatud. Sõna Idris pidi tähendama midagi tsisternide ja paakidega seotut, kuid googel ei teadnud sellest midagi-  seega, oli Püha Maria kirikul suur roll vee kogumisega olnud täita. Kirikus on uhke altar Püha Maria 17- 18. sajandist pärit freskoga, kelle paremal käel on Sant´Eustachio fresko, kes oli Matera linna kaitsepühak.

Samasse kirikukompleksi kuulub ka seal läheduses asuv teine, otsapidi 9. sajandisse kuuluv kirik, mis oma sisult oli isegi muljetavaldavam- Santa Lucia alle Malve, ehk ajaloolise nimega santa (püha) Lucia Casalnuovo kirik, mis sai oma nime seal ümbruses kasvava õrnaõielise lille- Malve e. Mallow järgi. Esimesed kiriku asukad olid kuni 1283. aastani Benediktiini mungad.

Samuti leidsin Lucia kirikust ühe lühikese video, ehk annab rohkem aimu.

Torudest

Mäletate, päris alguses oli üks värvimiselugu, nüüd tegime teise veel. Ühel nädalal käisime teel Altamurasse poest läbi ja lasime segada spetsiaalselt meile vajaminevat värvi. Tükike seinast oli taskust kaasas. Eesmärgiks oli teha pisukest kosmeetilist remonti Eliana väikesele hoovile.

Ma värvisin ära kokku 3 vihmaveetoru (L- kujuline neist on ka pildile jäänud- mu selja taga), siis gaasitoru, elektrikilbikaane, ühed trellid. Siseruumides ühe riiuli. Ning naabrikass vaatas kogu seda ilu pealt, piiludes oma turvalisest peidupaigast. Eks ta muigas vaikselt vuntsi, kui ma seal redeli ja lillepeenarde vahel pepu püsti värvipurk käes ukerdasin... ;)

Altamuras

Eile siis sai käidud Altamuras- see on 430 m2 suurune linnake, kus elab ligi 70 000 inimest, tehes rahvastikutiheduseks ühel km2-l 160 inimest. Asub Materast 21 km kaugusel põhja pool. Samas, mis väga imelik, polegi Altamura päris linnastaatuses, kuuludes Bari provintsi.

Miks me selle pika teekonna ette võtsime, ning isegi autot koos autojuhiga laenasime? Sest taas oli vaja minna ostma lahtiselt müüdavaid toiduaineid (vanasti iseloomustas neid tänaseks unustusehõlma vajunud väljend "bakaalkaubad").

Autojuhiks oli prantslane Mark, kes veab Materas taastuvenergia projekti ning kes kurvastab, et Sassi piirkonnas ei ole võimalik päikeseenergiat ära kasutada, sest ajalooline keskkond ei võimaldada katustele päikesepaneele paigaldada. Aga see selleks...

Miks neid lahtiselt müüdavaid kaupu oli siis vaja? Õige vastus on muidugi see, et mitte osta poest. Sest Supermarketi uute ostudega käib kaasas ju tohututes kogustes taarat. Ning teiseks on sealsed kaubad kõik mahe- e. ökokaubad, kolmandaks kõik kas Basilicatas või Puglais (või siis mujal itaalias) kohalike poolt toodetud, kasvatatud või valmistatud.

Küsisin imestunult, kas kõik need erineva kuju ja suurusega pastad ka? Sain pihku brožüüri kohaliku tootja kohta ning kusjuures, nad teevad sinna ekskursioone ka! Ja neljandaks on muidugi see, et seal saab 15 % soodustust, kui kohaliku rahaga maksta.

Jälle need 5 märksõna: LOODUST SÄÄSTEV, TAASKASUTATAV, KOHALIKKU PÄRITOLU, MAHE e. ÖKO, KOHALIK RAHA. Mulle meeldib see järjest enam!

Elianal oli seljakotis peidus suur kogus nii tühje pudeleid, kilekotte kui ka paberkotte, kõik nad said õhtu lõpuks täidetud.
Seega oli meie ostunimekirjas:
- dušigeeli 2 liitrit
- šampooni 2 liitrit
- üldpuhastusvahendit 2 liitrit
- valgendajat 1 liiter

Lisaks hommikusöögivärki ka (ikka lahtiselt):
- maisihelbeid 1 kilo
- erinevaid pastasid kokku 2 kilo
- teed 300 g
- pruuni suhkrut 2 kilo
- kohvi 2 kilo
- mandleid 0,5 kilo

Ka mina tegin sealt poest ostu ja kõrvutasin kohalikust Supperemmest ostetuga- nimelt varusin endale 300 g kohalikke Puglia mandleid. Esiteks oli hind isegi veidi soodsam ka ilma kohaliku raha kasutamata, lisaks polnud nad nii lootusetult kivikõvad, nagu poe omad, ning nende maitse oli sarnane sellele mu esimesele mandlile, mis giidipoiss Antonio meile mandlipuu otsast noppis- nagu amaretto liköör! Seega, igati võidus!

Ostud autosse paigutatud, suundusime kesklinna. Linn nagu linn ikka, kuid ühe nurga taga viis kõrgest kangialusest tee nö. kaubatänavale. Nagu jõulud ning suvi oleks ühekorraga olnud... Kas teile tundub samamoodi? Phel alleel olid kõik puud valgetes õites. Katsusin järgi, kas on päris- olid :)

Mitte ainult see kaubatänav linnasüdames polnud inimesi täis, vaid ka kogu linn. Sellel õhtul tähistas Altamura Neitsi Maarja püha kõndi- mis iganes see ka tähendab (ma pean veel natuke uurima).

Selleks puhuks korraldati toomkirikuesisel platsil müüki, toimus etendusi, päris õhtul pidi hakkama väike kontsert. Altamuro romaani katedraal, olles linna  nö. maamärgiks ja mis sai alguse juba 1232. aastal Rooma suure keisri Frederick II poolt ning mida on ka taastatud kahel korral: 1330 ja 1521–47. Selle uhke katedraali olen siin kollaažil pildile püüdnud lausa kolmel korral- sisse kiigates nägin, et see oli sõna otseses mõttes puupüsti rahvast täis. Rohkem poleks mingil juhul mahtunud.

Kaart ka igaks juhuks.