Aperitivol

Pühapäeva õhtul läks minu pererahvas- Vito ja Claudia välja nö. aperitivole. Kutsusid mind ka ühinema. Ei osanud esialgu selle kutse peale eriti reageerida, kuid hiljem otsustasin, et lähen tõesti!

Mis oli aga kurb selle mineku osas- mul jäi fotoaparaat koju! Milline kahju! Terve õhtune linn oli paksult rahvast täis! Kohe saab aru, kes on kohalikud ja kes mitte. Kohalikud on kenasti viimase moe järgi riides- naistel soengud, huulepulgad, pärlid, peened käekotid, suureklaasilised päikeseprillid, soliidsed kingad. Mehed ülikondades, juuksed õlitatud, vihmavarjud käevangus, lõhnastatud, lipsustatud. Ja siis hulk seljakottidega, lühikestes pükstes ja T-särkides sandaalidega turiste, fotoaparaadid kõhul ja linnakaardid käes. Tooni andsid ka veidi tumedamad poisid, suure tõenäosusega immigrandid, kes müüsid kõiksugu gucci- mucci asju ja endli keppe! Täielik rahvaste paabel!

Keda ma siis sellel õhtul kohtasin? Pascoli väljakul nägin Savariot- see oli see mees, kes tegutses turul ja jagas neid kohaliku raha tšekke. Sel nädalavahetusel oli äärelinna turg kolinud Sassi kesklinna, Pascoli väljakult piki Via di Ridola tänavat oli teeäär palistatud kohalike talumeestega, kes pakkusid oma toodangut.

Siis nägin Danilo´t, kes oli Eliana vend ning kes rentis mulle eelmisel korral oma korterit. Temaga esimene kohtumine oli paras kohkumine, nagu mäletate, hüppas ta mu tuppa läbi magamistoaakna :) Sellel oli tegelikult väga praktiline põhjus. Tema korter oli minu oma kõrval, kuid tema uks oli avanes teisele tänavale ja selleks, et minu ukse taha jõuda, oleks pidanud ta 10 minuti pikkuse matka ette võtma. Kui eelmisel korral oli tal üks koer, siis täna oli keti otsas juba kaks tükki.

Siis nägin Paolot (panoraampildil paremalt kolmas). Ta istus koos Vito ja Claudiaga ühes seltskonnas- just seal, kuhu pidingi jõudma. Paolo oli pangaametnik minu eelmise aasta inglise keele tundidest, kellele meeldis purjetada. Pigem oli ta prantslase, kui itaallase välimusega noor mehepoeg. Selline tasane sell, kuid seda huvitavam.

Seltskond oli kogunenud AREA 8 nimelisse kohvikusse, mis päeval oli reisibüroo. Nad tähistasid ühe saksa tüdruku lahkumist Materast. Tüdrukule oli isa järgi tulnud. Kuna ma sattusin istuma selle saksa mehe kõrvale, siis oli meil hea omavahel vestelda. Ta ütles naljatades, et ta tuli, et tütrekese kohvreid tassida ja aidata tal pakkida :) Tüdruk oli ERASMUSE kaudu 4 kuud olnud vahetusüliõpilane ja ta tundis kahjutunnet, et just nüüd, kui ka Materas suvi hakkas end ilmutama, peab ta ära sõitma.

Lisaks sain tuttavaks oma teisele käele istuma sattunud Mauroga, kes töötas köögimööblifirmas.Ta oli minu esimene Materas kohatud itaallane, kes oli käinud Eestis- Tallinnas ja seetõttu tundis ta väga huvi Eesti elu- olu vastu. Ta teadis ka, et Skype on Eestist tuule tiibadesse saanud. Nice!

Kell lõi lähedalasuva kirikutornis 12 ja ma asutasin end kodupoole. Teised jäid veel istuma ning saatsid mind teele sõnadega, et ma teepeal ära ei eksiks.

Ei eksi, naljaninad!