Koka(?)koolis?

Tahan kirjutada nö. ettevõtlikkust keelekoolist, kus õppisime söögitegemisega seotud sõnu läbi kohapeal kokkamise :)

Alustuseks kuvati seinale ligi 15 sõna, millest näiteks mina ei teadnud vastust 6- le:
- stir
- chop
- grate
- ripe
- rind
- refrigerate

Siis jagati kätte retseptid, neid lugedes hakkas juba tekkima ettekujutus, millega võib tegu olla. Ja kui lõpuks jagati meid kahte gruppi (pikkuse järgi), siis pikemad valmistasid Tzatziki dip´i ja lühemad küpsiseid. Selge see, et mina olin kreekapärase dipikastme valmistajate pundis ;)

Nii me seal siis stirrisime, tšoppisime, greitisime ja vaatasime, et tooraine oleks raip, eemaldasime raindi ja lõpuks refridžeratisime valminu.

Ahjaa, pidime retseptis valmistamiseõpetuse ka õigesse järjekorda panema. Pakkuge oma versioon välja!

Lõpuks pidime materjale mitte vaadates lisama eestikeelsed vasted, mis oli selleks momendiks juba ülilihtne:
- stir: segama
- chop: tükeldama
- grate: riivima
- ripe: küpse (puuvili)
- rind: koor (sidrunil näiteks)
- refrigerate: külmas hoidma, külmkappi panema.


Päädis see siis muidugi ühise söömaga, kus maitsesime oma töö (õpitu ja kogetu) vilju sõna otseses mõistes! Noh, mis minusse puutub, siis nagu ütleb muinasjuttude lõpusõna mugandatult, et: tegin ja õppisin seal minagi, kuid suhu ei saand midagi. Teadagi- laktoos, gluteen, suhkur!!!

Vihm

Tegelikult tulin siia kirjutama hoopis tänasest päevast, aga kuid kui tulin akent öhe lahti tegema, siis kuulsin väljas rahulikku sabinat ning ninna lõi teate küll, see märja asfaldi lõhn... Ahh kui hea. Minu akna taga sadas tõsiselt rahulikku, suure piisaga vihma. Ja müristas ka, aga see toimus juba kusagil kauguses; ja lugu sai seega täiesti ootamatult vihmast.

Seoses selle vihmaga tuli mulle meelde, kuidas ma paar päeva enne siiasõitu kodus olles jagasin Facebookis ühte vikerkaare pilti Materast ja alla kirjutasin, et kavatsen selle vikerkaare ise ka oma silmaga seal üle vaadata.

Mingi aeg tagasi oligi siin kaks vihmast ilma ja hea õnne peale aknast välja vaadates silmasingi seda va oma Matera vikerkaart. Kenasti majade kohal kaardus, hoides raskemat taevavärvi linna peale laskumast.

Kätte sain, ära kogesin! Minu kaar! Ning kui lähemalt vaadata, on mõlemal pildid koguni 2 kaart :)

Nüüd siis aga natuke sellest, millest algselt tahtsin siin juttu teha- mõtlesin tegelikult, et olgu see tänaöine postitus siis puhtalt suurest vihmast ja kaunitest vikerkaartest ning rohkem sõnu ma ei teekski. Paneks hoopis kollaaži sellest, mis täna sai taas ette võetud. :)

Head ööd!

UnMonastery

Tegelikult see eelmine õhtu ei lõppenud seal turuplatsil, vaid viis meid läbi linna Sassi piirkonda tagasi Maria "majapidamisse", milleks on projekt nimega "unMonastery", mis tõlkes tähendab kloostrit.

Tegemist on siis mittetulundusühinguga, mille on ellu kutsunud ja mida toetab rahaliselt Matera linn (erinevalt CasaNeturalist). Kuna Matera on 2019. aastal Euroopa kultuuripelinn, siis selle ühingu eesmärk on aidata lahendada selleks ajaks võimalikult palju kohalikke sotsiaalseid probleeme ja teisalt kuvada linnakülalistele kohalikke traditsioone ja eripära.

Ja kui küsite, et miks on sellel ühendusel selline nimi, et kas tegemist on usuorganisatsiooniga, siis vastus on: ei. Klooster näitab ülekantud tähenduses seda keskkonda, milles need inimesed töötavad. Neid on umbes kümne inimese ringis, aegaajalt tuleb kedagi juurde ja läheb ära. Seltskond on väga rahvusvaheline- projektis osalevad inimesed erinevatest maadest ning erinevatelt elualadelt.

Mis põhiline, nad mitte ainult ei tööta üheskoos vaid ka elavad. Maria näitas mulle kahekorruselist maja Sassi piirkonna päris serva peal, kus hoovist avaneb kohe inspireeriv vaade alla jõeorgu ning vastaskaldas asuvatele igivanadele koobastele. Maja ülemisel korrusel olid magamiskohad (kolm kuni neli voodit ühes toas), alumisel olid aga töötegemise ruumid ja suur ühine köök. Maria rääkis mulle, kuidas nad õhtuti katavad ühise õhtusöögilaua hoovi, keset kaunist vaadet ja sumedat õhtut. Ma kujutasin seda vägagi elavalt ette tänu kogetud aperitivodele Eliana hoovis, siin lisasin salapärase vaate vastaskaldale.

Koos elamine toob projektiliikmeid välja nende igapäevasest keskkonnast, hoiab nende mõtteid pidevalt tõstatatud eesmärgil ning tulemused on seeläbi väga tõhusad. Teisest küljest on see tõeline treening projektiliikmetele endile. Nii paljukesi koos elada pole kerge, eriti kui ei olda enam ülikooliõpilaste eas. Igaüks on eraldi isiksus oma väljakujunenud harjumiste, suhtumiste ja käitumistega. Seega, tõeline elukool läbi sotsiaalse projekti.

Üks mitte nii tõsine projekt, kuid millest mul on kasutada videomaterjal, kus tõmmatakse tähelepanu materalaste siestale, ehk lõunauinakule. Antakse sõnum paljudele turistidele, et lõuna ajal 13:00- 17:00 on tõepoolest kõik poed ja asutused kinni.

Pisolino Libero (tasuta lõunauinak)




Armas, eks ole...

Tõele au andes oli meil Mariaga kahepeale vaid pool tundi aega, sest pidin ruttama kella 20:00-sse inglise keele tundi. Ta üllatus rõõmsalt, kiites esiteks mu inglise keelt (viisakusest) ja lisas, et tema kohtub nende inglisekeeleõpetajatega peale meie tundi (ma räägin, et kõik on omavahel siin seotud  ja see on nii lahe!) ning kutsus mind nende õhtuga ühinema.

Kuna me mõlemad olime vaid hommikusöögiga, siis selle poole tunni sees tegime tema köögis salatit, sõime selle käigu pealt ära ja mina jagasin temaga oma kahte banaani, mis olin ettenägelikult oma kotti kaasa pannud. Ning tähtsam osa juttu sai selle kõige kõrvale aetud.

Aeg tiksuski halastamatult täis ja aeg oligi minna. Kahju oli veel ka sellest, et järgmisel hommikul pidi Maria lendama USA-sse, oma koju. Oleks olnud tore veel suhelda... Ciao, bella! Asutasingi end minema mööda kättenäidatud salarada Casa Neturale ruumidesse kõrgel mäe otsas. Tõmbasin aga hõlmad vöö vahele ja jooksin kui Tuhatriinu mööda lugematuid treppe ikka ülespoole, põhiline, et mitte hiljaks jääda (kuigi see on neil seal nii tavaline)... 

Tuli meelde! Lubasin ju eelmise postituse juures, kus kohalikust rahast juttu, rääkida sellest, et keegi hüüdis mind tänaval. Olin kenasti tunni selja taha jätnud ja sammusin tõtakal sammul kodu poole. Olen siin õppinud niimoodi rahvahulki läbima, ilma et kellegagi silmsidet tekitaksin, ma ei taha põhjustada ega kuulda neid vilistamisi, hüüdeid jne...   Seega ka ma ei märganud mind nimepidihüüdjat. Olin jõudnud kõrvaltänavalt plazza Sedile´le ja ühe ukse trepiastmel istus seesama Maria, kes hoides pilku kirikukellal ootas, millal meie tund läbi saab, et minna juhendajatega kohtuma.

Istusin ta kõrval, saime vaevalt paar sõna vahetada, tänasin teda kutse eest õhtut nende seltskonnaga jätkat ning andsin teada, et lähen siiski koju, kui tuli üks noormees, kes juba kaugelt Maria nime hüüdis. Ka mina tundsin ta meie esimesest aperitivo- õhtust ära (kõik on kõigiga seotud!) Ta nime hääldus oli midagi sarnast Quasimodole, seetõttu ta mulle meelde jäigi. Huvitav, kas ta vanemad polnud lugenud Jumalaema kirikut Pariisis?

Siis tuli veel kusagilt kaks noormeest ja sumin ning vadin läks juba liiga suureks, lükkasin tagasi veelkordse kutse seltskonnaga ühineda ja kõndisin mõnusas meeleolus koju...  Ma tunnen inimesi. Nii kahju, et ainult kuu aega on mul veel ees siin olla...

Kohalik raha

Täna siis sai täpselt üks kuu täis Materas olla. Issand (või õigem oleks siinkohal itaallastele omaselt hüüda: Mamma Mia! või isegi Madonna!), kui kiiresti see aeg on läinud! Nii et olengi oma siinviibimise keskpaigas- ühelt poolt on muidugi koduigatus, kuid teiselt poolt tunnen juba praegu kahjutunnet, et nii vähe aega on veel ees...

Eile õhtul koju jalutades, kuulsin oma nime tänaval hüütavat- ja oligi täiesti tuttav inimene. Nii lahe, mind tuntakse tänaval ära. Aga sellest hiljem...

Tänane päev oli siis üks kena matkapäev- suundusime linna teise serva. Meiega liitus ka Maria, kelle kodu on USA-s, kuid kes omab Hollandi kodakondsust lisaks USA omale ning kes pidi meile hiljem tutvustama oma "majapidamist".  Maria rääkis väga kena voolavat inglise keelt, mul oli rõõm temaga kohtuda ja saada taas võimalust keelt kasutada!

Miks meile aga sinna teise linnaserva minek nii tähtis oli- oleme ju neid kohalikke turge siin kahesuguseid juba näinud- seal kohtasime Saveriot, kes on kohalik arcipelago scec- ide (kohaliku raha) volitatud jagaja ning samal ajal ka selle kohalike toodete turu eestvedaja ja hing.

Saverio, nagu pildilt näha, on suur mehemürakas soojade osavõtlike silmade (ja laia hambavahega- see ei jäänud pildile). Igal juhul mõjub kohe väga usaldavalt. Kuna ta aga ei rääkinud ühtegi sõna inglise keelt, siis Eliana oli meile lahkesti tõlgiks.

Turu idee siis selline, et hommikupoolikuti käib siin tõeline melu. See, kus meie istume, seal istuvad müüjad, nende ees on letid. Inimesed käivad siis sealt vahelt läbi, paremale jäävad statsionaarsed müügikioskid. Kõik, mis seal müüakse, peab olema kohalik, no või vähemalt Itaalias tehtud, kui mitte Basilicatas või lähiregioonides. Saverio näitas meile isegi kohalikku kohvi(!!!) ja andis tüdrukutele maitsa erinevaid juuste (mina muidugi ainult nuusutasin- see, mida tundsin oli nii hõrk ja õrn....). Põhiline on see, et igas kioskis atsepteeritakse nende kohalikku raha, e. lühemalt ja eestipärasemalt tsekke (šcec).

Lõpuks siis see idee: Raha loodi 2003. aastal Napolis (mida me Jaanusega ka eelmise aasta suvel külastasime) ja idee oli selles, et turgutada kohalikku ettevõtlust aidates kohalikku tootjat ja ettevõtjat.

Tänaseks on raha levinud üle terve Itaalia ning seda aktsepteerivad 1500 kohalikku ettevõtet: kauplused, restoranid, kohvikud, erinevad poed, turud, majutusasutused, käsitöölised, kunstigaleriid jne... Aastas maksavad need 1500 ettevõtet 10 € (!) liikmemaksu, milles siis moodustab summa 15000 €, mille eest trükitakse juurde seda kohalikku raha. 

Rahal endal pole ei vesimärki ega ka mingeid muid turvaelemente, küll on igaüks nendest varustatud unikaalse numbriga. See, mis minu omaks sai (1/2 tšekki), see kannab numbrit 182403.

Kuidas asi toimib? Seda raha jagatakse nendele 1500 liikmele tasuta! Kui otsa saab, lähed ja küsid juurde. Nii lihtne see pidigi olema.

1 tšekk = 1 €, kuid millisel juhul, loe edasi... Näiteks, kui Sa lähed vastavasse poodi, mis aktsepteerib tšekke ja ostad kaupa 50 € eest, siis saad tšekiga makstes automaatselt 15% soodustust. Seega maksad 43,50 € ja ülejäänud osa annad tšekkides, ehk siis 6,50 tšekki. Puhas võit seega ongi 6,50 €! Vaata ka videot, ära lase end häirida, et see on ITL keeles, põhiidee on aru saada.

See on raha, mida ei deklareerita. Seda ei saagi deklareerida, sest see on allahindlus või siis nagu ringlev kliendikaart. Seega, poeomanik saab selle raha (mäletate, mis midagi ei maksa), endale. Nädalas makstakse talle umbes 200 tšekki, kuus aga umbes 800. Selle raha eest käib otsab ta ise teenuseid- reisib Itaalia piires, ostab ise kaupu, külastab massööri, või tellib arhitektilt suvemaja eskiisi. Seda tehingut selgitab juuresolev ekraanitõmmis. Eskiis maksab 1000 €, millest 850 maksab ta eurodes ja 150 tsekkides.

Idee on selles, et niimoodi hakkab tööle ristostlemine, ja kohalikud tooted on konkurentsivõimelised suurkettide soodsate hindadega. Päris huvitav oli kuulda, kuidas Eliana, kes külastab nõelravispetsialisti ütles, et:
"Hmm, tuleb ka tema kohaliku raha võrgustikku haarata, siis ma saan seal tänu tšekkidele 15% odavamalt teenust."

Ja niimoodi neid tšekkide aktsepteerijaid juurde tulebki. Päris põnev, mis? :P

Casa Netural

Täna tegime Elianaga veidike tööd tema kodulehe kaasajastamiseks ja  upgreade´imiseks. Aitasin tal koostada uusi tekste, mõtlesime piltidele uued pealkirjad- kõik puha selleks, et google lükkaks tema kodulehte teiste samasuguste seas ikka ülespoole. Ühesõnaga, tegime kodulehele veidi CEO-d! See on midagi, mida mina saan talle vastu anda. Samuti kutsus ta järgmiseks nädalaks fotograafi ja me kirjutasime nö. stsenaariumit, mida ja kuidas on kindlasti vaja pildistada. Minust saab neil piltidel üks põhjamaine heledapäine klient (ilge jama, mu juuksed kasvavad siin kiiresti, et koju tuleb juba täiesti mitteheledapäine tüdruk :))

Seejärel võtsime aga jälle jalad selga ja läksime linna peale, ta tahtis mulle tutvustada Casa Netural ühendust, mille kodulehega www.benetural.com, soovitan ma huvilistel Kikost, Vikost, Turismiklastrist ja Viru Toidust tutvuda. Muide, sellel kollaažil on väikestest piltidest keskmisel näha kappari, üks õieke on ka veel küljes ning alumisel väiksel pildil on sidrunipuu koos sidruniga- milline rõõm minu jaoks!

Üks ütlemata kena, romantiline ja elegantselt lohakas hoovike (nagu pildilt näha) peitis endas lisaks muudele elanikele ka kena pesa, mis on Casa Neturali käsutuses (II korrusel avatud helesinine uks).

Tegemist on 2012. aastal sündinud ettevõtmisega, kus loodi kohalikku asja ajavate ettevõtjate, arvamusliidrite ja ametnike ideede inkubaator, kus tehakse sotsiaalset innovatsiooni (social innovation) läbi kodanikuvastutuse (responsible sitizenship).

Alustas seda liikumist üks arhidekt Antonio, kellega oli mul au ka ühel varasemal korral kohtuda- algul elas ta ise samade ruumide II korrusel ja all jagas oma elutuba kõikide nendega, kes soovisid midagi uut ja teistmoodi teha. Sealsetest ühistest ajurünnakutest on sündinud nii mõnigi start up...

Nüüd on Antonio kolinud mujale ja II korrusele saab vajadusel tagasihoidliku raha eest majutada mõne koostööpartneri või suvekoolis osaleja (muide, kool algab Itaalias 15. septembril, kuid Summerschool (suvekool) algab 1. septembril, millest võtavad osa nii kooliealised noored, kui ka üliõpilased. 1. septembriga ilmuski linnapilti palju lärmavaid noori igalt poolt üle Itaalia).

Alumist korrust te nägite eilse postituse pildil, sest meie English class toimub just seal. 

Kogukonnale, kes on Casa Neturali liikmed (22 kohalikku väikeettevõtet ja farmerit) saavad kasutada ruume tasuta, teistelt küsitakse õiglast (st. mitte kallist) renti. Nad peavad ennast ise ära majandama, sest linna poolt nad paraku midagi ei saa. Näiteks inglise keele kursuse korraldajad maksavad renti.

Panite tähele, jälle on rõhk kohalikul toorainel, tootel ja teenusel (3T). Samuti jooksevad kõik niidid siia kokku, mida mööda olen eelmise kuu käinud ja millest teile blogi vahendusel kirjutanud! Kohalikku ettevõtjat tuleb toetada ja siin on see juba väga edukalt töös!

Koolis

Kõik, kõik on uus septembrikuus! Ja, jah, päris põnev, ma sain täna tuttavaks paljude inimestega, alusta inimeste tuvastamist panoraampildilt ekraani juurest sinises pluusis Mariateresast vasakule:

1. Mariateresa, kellele meeldib küpsetada, 
2. Emmanuelle, kellele meeldib ratsutada, 
3. Mimma, kellele meeldib lugeda
4. Paolo, kellele meeldib purjetada, 
5. Antonio, kellele meeldib rattaga sõita, 
6. Brunella, kellele meeldib mängida muusikat. 
7. Siis mina kõrvalpildilt, kellele meeldib  arvutiga töötada, 
8. Gabby, kellele meeldib tantsida (natuke peidus),
9. Adriana, kellele meeldib reisida, 
10. Candys, kellele meeldib õpetada (istub taga redeli juures)
11. Cara, kellele meeldib samuti ratsutada (ainus, kes pildi pealt väljas),
12. Nüüd uuesti panoraampildile: Katriina, kellele meeldib samuti lugeda,
13. Alessandra, kellele meeldib muusikat kuulata,
14. Mimmo, kellele meeldib liblikaid vaadelda!

Jah, tegu on inglise keele klassiga itaallastele ja ühele eestlasele, see tähendab minule :)

Koolitajateks on 2 austraaliast pärit noort naist Gabby ja Candys, keda assisteerib itaallasest Mariateresa.

Küsite, et kuidas mulle nii palju nimesid meelde jäi? Tegime ühe lihtsa mängu ringiratast- iga järgmine kordas kõikide eelmiste nimesid ja lemmikumaid tegevusi ning kõige lõpuks ütles enda nime ja hobi. Nii uskumatu, kui see ka pole, nimed ja hobid jäid meelde- kõik 13 tk!

Sain ka õhtu lõpuks palsamina toimivat tagasisidet, et minu inglise keel on päris hea, kuid kindlasti saan sealt palju vajalikku juurde! Loomulikult, 2 x nädalas koos sellise vahva seltskonnaga koos käia on veel eriline boonus! Nii et nüüd on teada, kus ma teisipäeva ja neljapäevaõhtuti oma aega veedan.

Tund algab kell 20:00 ja kestab 1,5 h, seega, koju jõuan kiirel kõnnil läbi linna alles kella kümneks. Muide, õhtune Matera on täiesti teistsuguse rütmiga, kui päevane ja täiesti teisem, kui hommikune.

Olen nüüd need kolm erinevat päevaosa ise ära kogenud- hommikuti on vanalinn tühi- turistid magavad veel ja kohalikel eriti asja linnasüdamesse pole. Need, kes omavad kauplusi, kohvikuid ja suveniiriputkasid, need avavad laisalt luuke ning toovad välja oma õuemööblit.

Päeval on kõik kohad siginat- saginat täis. Kuum, palju rahvast. Noori ja vanu. Tõeliselt palju nööri otsas koeri pluss lapsevankritesse surutud koolieelikuid.

Õhtul on 2 või 3 x nii palju rahvast, kui oli päeval. Takistavad liikumist. Rahvas sama, pluss koerad ja lapsed vankrites. Olen tahtnud seda melu seal pildistada, aga pole nagu söandanud. Kogun veidi julgust ja siis teen ehk ära :)

Küsimus- kas isutab ka juba Materasse? :P

Koduloom

Eile õhtul avastasin ma oma vannitoa seinalt ühe kavalpea. Arvates, et kui end ei liiguta grammigi, ma ei märka teda. Ha- haaa: valearvestus! Nägin ikka küll ja kiirreageerides tõin kõrvaltoast fotoaparaadi. Algul pildistasin teda kaugelt, kartes, et lähemale minnes paneb ta koha plagama, kuid võta näpust. Poseeris kenasti hoopiski. Lõpuks julgesin kaamera päris ligi panna ja sain välguga hämaras vannitoas väga kena pilti. Tal silm ka ei pilkunud selle peale.

Panin talle nimeks Pedro just nende tumedate jultunud silmade pärast. Niikuinii on kohalik kutt. Kes teab, kui kaua ta mind juba on kusagilt lae alt on piilunud...

Kuna mul oli üks põnev töö parasjagu arvutis käsil, siis lasin tal veel seal veits olla. Enne magamaminekut võtsin aga paberkoti ja püüdsin ta õrnalt- õrnalt sinna sisse. Komandeerisin ta kenasti uksetagusesse puusakõrgusesse puupotti (meil on lilled pottides, aga neil siin on puud), tegin talle lehva- lehva ja jätsin ta oma sisalikutegusid tegema.

Loodan, et järgmine kord ta koputab, kui taas tuppa- minu vannitoaseinale tahab ;)