Eliana puu

Nüüd siis taas selle puu puu juurde. Olen vist juba päris mitmel korral maininud, et Eliana B&B majutuskoha nimi on Eliana Puu ehk. L´Albero di Eliana. Üks suur puu, mille nime ta ei tea, kasvab tal maja taga, ning maja ees pottides on granaatõunapuu, loorber ja sidrunipuu. Viigipuu punnitab rohelisi võrseid vanast kuivanud kännust välja. Kõik tunduvad eestlasele väga eksootilised, eksole. Loe üht mu eelmist postitust sellest.

Ning koridoris kasvab ka üks puu, tõsi, ta ei ole küll kunagi ei vilju ega lehti kandnud ja alguse sai see puu Casa Ceturali asutaja itaallase Andrea poolt, kes juhtis mõned aastad tagasi seda working bees- de projekti.

Mina tegin siis ettepaneku puule lehed külge meisterdada. Mõeldud, tehtud! Kuna Elianal seisab külaliste käsutuses Comman Area´s korv paljude erinevate lõngade, varraste ja heegelnõeltega, siis haarasin sealt kirevamad kaasa ja valmistasin 45 lehekest.

Suutsin Elianat üllatada ka kasutatava liimi suhtes. Kuna ta on nii öko siis sobis ideaalselt lehtede liimimiseks kliister. Teate küll, see on kartulitärklisest ja veest valmistatud paksu kisselli taoline liim.

Ku püüdsin selgitada, mis see kissell on, siis seda sööki itaallased ei tea. Minu google tranlater andis ainsaks vasteks "blueberry soup", mis tähendab mustikasupp ja tegelikult ei iseloomusta eriti kisselli. Näiteks, kui meie vanaema tegi mustikasuppi, siis tärklist oli seal vähem kui tavalistes kissellides- ehk see oli päris vedel. 

Kõrvalepõikena tuli mul pragu meelde, kuidas istusime lapsepõlves köögilaua taga ja sõime mustikasuppi, ma ei tea, mis meil seal nii naljakas tundus, kuid itsitasime ikka kahe suupoolega. Vanaema käskis irskamine jätta ja taldrik tühjaks süüa. Aga katsu sa süüa, kui naljaks on ja järjest naljakamaks läheb... Ühel hetkel purskasin ma niimoodi naerma, et hakkasin läkastama ja ninast tuli rida mustikaid ja pisarad jooksid silmist... Igal juhul iga kord, kui mustikasupiga kokku puutun, tuleb mul see meelde. :) 

Liim sai paras, võttis lehed kenasti seina külge kinni. Ja niimoodi ma mesilase kombel seda kord alustatud projekti edasi viisingi :)

Kuna itaallane ehitas puu ja mina eestlasena heegeldasin lehed, siis on puutüvel ka vastavalt lipud. Kui keegi kolmas soovib sellele puule kas viljad või pesa juurde teha, siis on tal hea võimalus ka oma maa lipp heegeldada ja meie omade kohale kleepida :)

Koobasmaja

Päris põnev oli ka muuseumiks kohandatud koobasmaja e. Casa grotta külastamine, olin küll oma reisi esimestel nädalatel käinud sarnastes mahajäetutes koobastes, kuid siiski ei ole võimalik pelgalt giidi jutu peale kõike seda ette kujutada, et kuidas seal siis ka tegelikult vanasti elati. Muuseumis on aga tookordne elulaad kenasti taasesitatud.

Enne aga kui sinna koobasmajja jõuda, tuli meil päris pikk tiir Sassi peal teha. Ilm oli küll pilves, kuid oli niiskelt soe, seega nautisime jalutuskäiku, kuid olgem ausad, siin naudid kõige rohkem ikka vaateid, siis märkad kõike muud huvitavat, mis silma ette jääb. Ning eks ole ju kena, kui seda kõike toetab mõnus ilm.

Tahan kommenteerida, miks selle hotellisildipildi siia panin- tegemist on termaalvee basseinide ja lisaks paari- kolme saunaga.

Nüüd siis koopamuuseumi juurde. Essmalt vabandust, et esipildiks olen valinud kemmergupildi, kuid nagu näete, on see taaskasutusse võetud "rahapajana"- seal all oli paljude aastate vältel nagu terve kuldne varandus põrandale laiali laotunud- tegelikult aga sent sendi haaval inimeste poolt visatud.

Piletikene sellesse kahetoalisesse (tundub, et siiski kõigi mugavustega) majakesse maksab 2 € ja tuletan meelde, et inimesed elasid sellistes veel 1950-tel aastatel! Kena köök, lemmiklooma eluase pererahva voodi jalutsis, vets oli kohe köögi kõrval toas (mitte nagu eestlastel aianurgas). Muidugi, ma ei kujuta ette, mis lõhn, (et mitte öleda hais) seal pidevalt oli...

See voodi oli nii kõrge, et ulatus mulle rinnuni. Mingil põhjusel nad ei presenteerinud seda redelit, millega voodisse sai. Vaevalt, et teivashüpe just sellest toimingust alguse sai- igasugu pulikaid oli seina ääres küll ... :)

Seal sai ka tellida audiogiidi. Selle jurues oli põnev oli, et vastavalt külaliste rahvusele või keele- eelistusele ei antud Sulle pihku mitte sellist telefonitoru meenutavat pulti, vaid lülitati kõlaritesse vastavas keeles informatsioon. Oli valida kaheksa keele vahel: ILT, ENG, FRA, ESP, GER, JPN, CHI ja RUS.

Kui on 3 minutit aega, siis soovitan vaadata seda videot, mis annab edasi Sassi linnaosa ilu, tohutusügavat orgu ning vastaskaldal asuvaid koopaid.

Seda poorset lubjakivi, mille sisse koopaid uuristatakse, nimetavad materalased tuff´iks. Väljauuristatud suurematest tükkidest lõigati plokid ja nendest laoti üles vaheseinad ja ruumide ilmestamiseks (eriti kirikutes) lae alla kaared. Käega katsudes on see kivi pudisev, aga samas on kõik sajandeid tagasi ehitatud ehitised alles...

Kudumiskohvikus

Ükspäev tegime Sassi linnaosas suurema tiiru ja otsisime üles armsa kudumiskohviku. See on selline muuseumi ja kaupluse vahepealne asutus, kus on müügil lõngad ja muud kudumistarvikud, väljanäitusel erinevad kudumid- mis aegade jooksul tehtud ja mis olid moodsad aastakümneid tagasi- ning teisalt on müügis ka väga palju tänapäevast, kvaliteetset ja maitsekat kaupa.

Omanikeks pensionieas vanapaar, kusjuures mees rääkis väga head inglise keelt, ta silmad särasid sajaga oma kohakesest rääkides, naisuke muudkui aga noogutas rõõmsalt kaasa.

Mees oli terve elu tegelenud majade värvijana. Naine (Angela Ramundo- temanimeline on ka nende äri) on töötanud varasemalt kudumistöökojas ning saanud sealt vajalikud tehnikad ja oskuse. Arvata on, et ta on lasknud seega terve elu oma näppudel kärmelt käia. Tema varraste alt on tulnud arvatavasti tuhandete kilomeetrite viisi kudumeid, heegeldisi ja muid lõngast valmistatud tooteid. Mehe hobi on näiteks kangastelgedel lõngast vaipu kududa.

Ja lisaks niisama silmailule ja poodlemisele korraldavad nad sealsamas kaupluse tagaotsas kudumisklubisid nii kohalikele kui ka linna külalistele. Näiteks Eliana oskab küll heegeldada, kuid kudumine on tema jaoks täielik maagia. Õpetasin talle patentkudet (ta soovib isekootud mütsi talveks), kuid peale mõningast pusimist tõstis ta käed püsti ja ütles, et tema seda maagiat valdama ei hakka :)

Ja nii see armas vanapaar oma päevi õhtusse veeretab, proua kätel nobedasti käia lastes, härra sirge seljaga külalisi giidimas. Ja põhiline, tema säravad silmad, mis vaataks sust otsekui läbi. Nad läksid mulle väga südamesse...

Ja asub see imearmas ning tõeliselt särasilmse vanapaariga  kohvikuke just täpselt siin: Hakkad keskväljakult minema, lähed, lähed, siis pöörad ümber mitme nurga paremale ja vasakule.... NING oledki kohal :D

Kaljukirikud

Täna siis jõudis kätte see päev, mil me Elianaga suundusime tema maja tagatoaaknast paistva suure ristiga kaljukirikut külastama. Just täpselt nii, nagu kõrvalolevalt pildilt näha, peibutas ta mind kõik see 1,5 kuud.

Ma käisin muudkui Eliana aknast kirikut vaatamas ning mõtlesin iga jumala kord, et sinnasaamiseks tuleb pikk matk ette võtta- mingil põhjusel tundus ta mulle teisel pool orgu asuvat. Kuid, oh, mis rõõm, mul tuli võtta näpust. Sinna viis kena lai tee ja orgu laskumine algas hoopiski kiriku tagant. Vaade oli seal muidugi võrratu. Tegelikult on vaade Matera Sassi piirkonnas igal pool nii võrratu, et ma olen saanud tähenduse väljendile "võtab hingetuks".

Vot niimoodi kõrvuti oruga nad seal asusidki. Kiriku nimi on Santa Maria (itaaliapäraselt Madonna de Idris), eestipäraselt siis Püha Maria kirik. Kiriku esmamainimine toimus 14. sajandil ja ta on täiesti kalju sisse uuristatud. Sõna Idris pidi tähendama midagi tsisternide ja paakidega seotut, kuid googel ei teadnud sellest midagi-  seega, oli Püha Maria kirikul suur roll vee kogumisega olnud täita. Kirikus on uhke altar Püha Maria 17- 18. sajandist pärit freskoga, kelle paremal käel on Sant´Eustachio fresko, kes oli Matera linna kaitsepühak.

Samasse kirikukompleksi kuulub ka seal läheduses asuv teine, otsapidi 9. sajandisse kuuluv kirik, mis oma sisult oli isegi muljetavaldavam- Santa Lucia alle Malve, ehk ajaloolise nimega santa (püha) Lucia Casalnuovo kirik, mis sai oma nime seal ümbruses kasvava õrnaõielise lille- Malve e. Mallow järgi. Esimesed kiriku asukad olid kuni 1283. aastani Benediktiini mungad.

Samuti leidsin Lucia kirikust ühe lühikese video, ehk annab rohkem aimu.

Torudest

Mäletate, päris alguses oli üks värvimiselugu, nüüd tegime teise veel. Ühel nädalal käisime teel Altamurasse poest läbi ja lasime segada spetsiaalselt meile vajaminevat värvi. Tükike seinast oli taskust kaasas. Eesmärgiks oli teha pisukest kosmeetilist remonti Eliana väikesele hoovile.

Ma värvisin ära kokku 3 vihmaveetoru (L- kujuline neist on ka pildile jäänud- mu selja taga), siis gaasitoru, elektrikilbikaane, ühed trellid. Siseruumides ühe riiuli. Ning naabrikass vaatas kogu seda ilu pealt, piiludes oma turvalisest peidupaigast. Eks ta muigas vaikselt vuntsi, kui ma seal redeli ja lillepeenarde vahel pepu püsti värvipurk käes ukerdasin... ;)

Altamuras

Eile siis sai käidud Altamuras- see on 430 m2 suurune linnake, kus elab ligi 70 000 inimest, tehes rahvastikutiheduseks ühel km2-l 160 inimest. Asub Materast 21 km kaugusel põhja pool. Samas, mis väga imelik, polegi Altamura päris linnastaatuses, kuuludes Bari provintsi.

Miks me selle pika teekonna ette võtsime, ning isegi autot koos autojuhiga laenasime? Sest taas oli vaja minna ostma lahtiselt müüdavaid toiduaineid (vanasti iseloomustas neid tänaseks unustusehõlma vajunud väljend "bakaalkaubad").

Autojuhiks oli prantslane Mark, kes veab Materas taastuvenergia projekti ning kes kurvastab, et Sassi piirkonnas ei ole võimalik päikeseenergiat ära kasutada, sest ajalooline keskkond ei võimaldada katustele päikesepaneele paigaldada. Aga see selleks...

Miks neid lahtiselt müüdavaid kaupu oli siis vaja? Õige vastus on muidugi see, et mitte osta poest. Sest Supermarketi uute ostudega käib kaasas ju tohututes kogustes taarat. Ning teiseks on sealsed kaubad kõik mahe- e. ökokaubad, kolmandaks kõik kas Basilicatas või Puglais (või siis mujal itaalias) kohalike poolt toodetud, kasvatatud või valmistatud.

Küsisin imestunult, kas kõik need erineva kuju ja suurusega pastad ka? Sain pihku brožüüri kohaliku tootja kohta ning kusjuures, nad teevad sinna ekskursioone ka! Ja neljandaks on muidugi see, et seal saab 15 % soodustust, kui kohaliku rahaga maksta.

Jälle need 5 märksõna: LOODUST SÄÄSTEV, TAASKASUTATAV, KOHALIKKU PÄRITOLU, MAHE e. ÖKO, KOHALIK RAHA. Mulle meeldib see järjest enam!

Elianal oli seljakotis peidus suur kogus nii tühje pudeleid, kilekotte kui ka paberkotte, kõik nad said õhtu lõpuks täidetud.
Seega oli meie ostunimekirjas:
- dušigeeli 2 liitrit
- šampooni 2 liitrit
- üldpuhastusvahendit 2 liitrit
- valgendajat 1 liiter

Lisaks hommikusöögivärki ka (ikka lahtiselt):
- maisihelbeid 1 kilo
- erinevaid pastasid kokku 2 kilo
- teed 300 g
- pruuni suhkrut 2 kilo
- kohvi 2 kilo
- mandleid 0,5 kilo

Ka mina tegin sealt poest ostu ja kõrvutasin kohalikust Supperemmest ostetuga- nimelt varusin endale 300 g kohalikke Puglia mandleid. Esiteks oli hind isegi veidi soodsam ka ilma kohaliku raha kasutamata, lisaks polnud nad nii lootusetult kivikõvad, nagu poe omad, ning nende maitse oli sarnane sellele mu esimesele mandlile, mis giidipoiss Antonio meile mandlipuu otsast noppis- nagu amaretto liköör! Seega, igati võidus!

Ostud autosse paigutatud, suundusime kesklinna. Linn nagu linn ikka, kuid ühe nurga taga viis kõrgest kangialusest tee nö. kaubatänavale. Nagu jõulud ning suvi oleks ühekorraga olnud... Kas teile tundub samamoodi? Phel alleel olid kõik puud valgetes õites. Katsusin järgi, kas on päris- olid :)

Mitte ainult see kaubatänav linnasüdames polnud inimesi täis, vaid ka kogu linn. Sellel õhtul tähistas Altamura Neitsi Maarja püha kõndi- mis iganes see ka tähendab (ma pean veel natuke uurima).

Selleks puhuks korraldati toomkirikuesisel platsil müüki, toimus etendusi, päris õhtul pidi hakkama väike kontsert. Altamuro romaani katedraal, olles linna  nö. maamärgiks ja mis sai alguse juba 1232. aastal Rooma suure keisri Frederick II poolt ning mida on ka taastatud kahel korral: 1330 ja 1521–47. Selle uhke katedraali olen siin kollaažil pildile püüdnud lausa kolmel korral- sisse kiigates nägin, et see oli sõna otseses mõttes puupüsti rahvast täis. Rohkem poleks mingil juhul mahtunud.

Kaart ka igaks juhuks.

Lõngamaania

Täna ei taha ma kiisust, ei kutsust,
Nukust, ei klotsidest laulda....
... st. tähendab, kirjutada :)

Täna alustan ma hoopiski ühe põneva projekti kirjeldamist ning siis kui saame sellega siin ühele poolele, siis annan uuesti märku.

Eliana majutusasutuse nimi: L´Albero di Eliana tähendab tõlkes Eliana puu. Ka logo peal on puu, mis kasvab kivisest pinnast. Küsite, et miks puu ja kus see puu siis on?

Vahelepõikeks veel nii palju, et vähemalt siin linnas kasvavad enamus puid pottide sees- suured suuremates ja väiksed väiksemates. Maa seest kasvavaid puid (va. parkides) võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuid üks nendest on Eliana maja taga ja teine punnitab kangelaslikult millalgi ammu kuivanud ja mahasaetud tüvest uusi rohelisi võrseid- tegemist on viigimarja puuga (pildil).

Eliana naerab selle peale, et ükskõik, kus ta ka ei viibiks, kas ajutiselt või alaliselt ei elaks (varem on ta aastajagu elanud nii Austraalias kui ka Indias), ikka ja alati on seal üks puu. Olgu või tilluke, kuid ikkagi puu.

Samas olete vist ka juba rohkemal või vähemal määral aru saanud, et tegemist on väga öko- sõbraliku inimese ja ka majutusasutusega. Ning see puu ettevõtte nimes ja logol võtab väga kenasti kokku selle filosoofia, mida perenaine endaga kaasas kannab: säästa loodust, tarbi vähem ning muidugi puu ise.

Ka maja sees on puu- koridoris. Esialgu on ainult tüvi, mis tekkis sinna samuti ühe koostegemise raames, mida Eli nimetab Working Bees- (töötavad mesilased), ehk see tähendab seda, et sõbrad tulevad kokku, teevad mõned mõttetalgud ja viivad siis loodud ideed koos ellu. Niimoodi muide, aitasid need working beed suures osas sisustada teise ringi asjadega, neid parandades ja ümbertehes, Eliana toad.

Nüüd aga tüve juurde tagasi. Nagu kõrvalolevalt pildilt näha, on uksevahest piiluv tüvi seisnud tükk aega ilma lehtedeta.  Nüüd siis tuli mõte, et ma võiks seda projekti edasi viia ning lubasin lahkelt puule lehed heegeldada. Rohelised ja punased, sinised ja kollased, pruunid ja hallid... Millist teiseringi lõnga Elianal ainult ei olnud- pea kõik sai kasutusse võtta.

Saabuval esmaspäeval saab tüvi oma lehed. Ei jõua ära oodata :)