Abraxas

Siin siis jätkulugu eelmisele postitusele, juttu tuleb sellest, kuidas me Pariisist tulnud klientidega hüvastijätuõhtusööki sõime.

Noormees nimega Tino Gelli (kelle ema on itaallanna) oli üliõpilasest muusik, õpib veel küll ülikoolis, kuid osaleb sellises kollektiivis nagu ABRAXAS (peitsin lingile tema helipilve, soovitan kuulata) ja tema neiu on kunstitudeng. Mõlemad väga loovad ning eredad isiksused. Nad olid broneerinud Eliana juurde majutuse kaheksaks päevaks, seega jõudsime nende elu- oluga väga kurssi saada ja ka vastupidi.

Viimasel õhtul tegid nad ettepaneku, et teevad meile süüa. Tänutäheks suurepärase vastuvõtu eest ning nagu pereliikmeks olemise eest. Plaanis oli valmistada killukesi prantsuse köögist. Selline suurepärane mõte! Kus te olete Eestis midagi sellist kohanud? Eriti vist mitte.

Ja nii oligi õhtul kella üheksa paiku õue kaetud kena lauake- kõik oli väga ´a la carte, esimeseks roaks prantsusepärane liha pastaga (noh, väga sarnane itaalia köögile, kuid sellise valiku nad tegid, eristudes kastmega) ning teiseks roaks oli pošeeritud munaroog, mis oli natuke magus, kuid see-eest väga põnev maitselt.

Millest me siis räägime sellistel õhtusöökidel? Räägime oma maast, kommetest, rahvusroogadest. Räägime millega tegeleme, mida armastame. Usun, et suutsin Eesti, kui talvise turismisihtkoha küll neile prantslastele "maha müüa". Täiesti uus oli minu jaoks info, et nad vihkavad oma talve, kus taevast tuleb mingit märga värki, millest ei teki ei lumevaipa ega midagi. Nad igatsevad korralikku talve koos kelgutamiste, lumesöömise ja saunaga!!! :)

Sellel õhtul tõi Eliana meie väikese seltskonna tarvis välja ka minu poolt külakostiks viidud käsitöö kamašokolaadi. Kiideti igati heaks! :)

Külalislahkuse sünergia...

Külalislahkus

Ma pean natuke veel rääkima ka Albero di Eliana B&B külalislahkusest, eelmine kord puudutasin seda teemat SIIN.  Loomulikult viib seda läbi Eliana, kuid sellest on saanud teatav rituaal, mida kliendid väga hindavad ja see on midagi, mis käib kaasas tema majutusasutuses pakutava teenusega, seetõttu siis Albero di Eliana külalislahkus.

Selles viidatud postituses oli siis juttu welcomingust, ehk külaliste vastuvõtmisest, nende majareeglitega (loodussõbralikkus) ning ka Matera ja Sassi piirkonnaga kurssiviimisest ja soovitustest, kuhu minna, mida vaadata. Kuni selleni välja, et:
 "Seal restoranis on väga ilus vaade, kuid broneerige laud ette, et seda lauda saada! Söögid on väga suurepärased, KUID ärge mitte mingil juhul tellige pokaaliga müüdavat majaveini- see ei kõlba lihtsalt kuhugi!"

Millest ma pole aga kirjutanud, oli see, et Eliana kutsub oma kliente ka nendele Aperitivodele, mida ta aegajalt oma sõpradega pisikeses hoovis korraldab. Nii saavadki kliendid osa kohalikust kogukonnast, kohalikest põnevatest inimestest, sest nagu olete aru saanud, lävib võõrustaja väga paljudega. Reegel on see, et igaüks võtab natuke süüa ja juua kaasa ning et lõpuks on paar inimest, kes aitavad selle kõik ära koristada.

See pilt siin pole minu tehtud, võtsin selle Eliana Facebooki seinalt. Tookordsel aperitivol oli mingi 30 inimest. Tõsiselt! Nagu pildilt näha, ei mahtunud kõik ta hoovikesse ära ja rahvas haaras enda valdusesse sujuvalt ka tänav- täielik chill :)

Montescaglioso

Sellenimeline külake, mis tegelikult annab siiski linnamöödu välja, asub 18 km Materast lõuna poole. Sõit sinna võtab tublisti rohkem aega, kui meie sirgetel ja tasastel teedel.

Linn on 170 km2 suur ja seal elab 10 000 inimest. Turismiveeb on nimetanud Montescagliosot üheks paljudest Itaalia juveelideks.

Nagu ma erinevaid allikaid uurides aru sain, tekkis tänan linnake sajandeid tagasi just selle kindluse ümber, mis asub 365 m kõrgusel mäe tipus. Tegelikult on tegemist 11. sajandil ehitatud vana kloostriga, mille kohta võib leida infot järgnevat nime googeldades: Benedectine Abbey/ in Matera/ in Montescaglioso/ in Italy.

Meie eesmärk oli seal aga muu hulgas külastada ühte kohalikku biomarketit, kus müüdi ökoloogiliselt puhast kaupa ja tervisekaupu. Pluss ka sõbralikke puhastusvahendeid niimoodi, et tuled oma taaraga ja sulle valatakse just niipalju, kui vaja. Sa ei koorma keskkonda pidevate uute plastpudelitega, vaid kasutad vanu, käies neid vajadusel tankimas. 

Lisaks leidsin sealt kohalikku mahetoodangut ingveri ja chicken beans näol- ütleks mulle ainult keegi, mis on selle vilja eestikeelne vaste. Samuti oli seal ka õiglase kaubanduse nurgake. Nagu näete- kõik on omavahel seotud. Selline vastutustundliku kaubanduse võrgustik, kus kõik on omavahel seotud ja mida toetab see salapärane kohalik raha. 

Fairtrade

... ehk eesti keeles õiglane kaubandus. Mis see on? See on see, kus pole kasutatud lapstööjõudu ja kus tehtud töö eest on makstud väärilist tasu. Aitab arengumaade väiketootjatele võimaluse ellu jääda. Eesti keeles on sellest kirjutatud SIIN!

Poe kohal olev silt kuulutab: "Commercio equo solidale", vaatasin järgi ja nii ongi, et Equo tähendab itaalia keeles "õiglane".

Sellesse väiksesse poodi oli kokku toodud kaupu kaugemalt ja lähemalt, see tähendab, et ka sealtsamast Materast. Mäletate seda taaskasutuskeskuse postitust- ka nende kaup oli Fairtrade poekeses kenasti koos arengumaade omadega kõrvuti.

 Samuti oli seal müügil ka kasutatud asju, mis ootasid oma uut ringi kellegi juures, kellele meeldivad iseloomu ja ajalooga asjad. Sain aru, et kaupluse juhataja oskab igale vanale asjale loo juurde rääkida, kelle oma see oli ja kuidas see nende kätte sai- mis on iseenesest vägagi armas. Näiteks pildilolev teekann koos kolme topsiga maksis mingi 30 eurot. Ilma loota vahest ei ostakski, kuid lugu on seda väärt ja aitab klienti ostuotsust emotsioonide pealt vastu võtta. Vä- ga   la- he!

Ning iseenesest mõista, sai ses kaupluses maksta kohaliku rahaga. Ma tean, ma pole veel kirjutanud sellest põnevast kohalikust rahast, kuid järgmisel nädalal on meil kokkusaamine ühe inimesega, kes on olnud selle projektiga algusest peale seotud, siis saan anda päris tõest infot. Senikaua- kannatust!

Viigimarjad

Kui te olite varem näinud ja söönud viigimarju, siis palju õnne teile! Mina ei olnud. Teadsin vaid niipalju, et Aadam ja Eeva katsid enda alastust viigipuu lehtedega. Nüüd siis oli äkki terve kast viigimarju Eliana köögis minu nina all ja me kavatsesime nendest teha viigimarjamoosi, mida ta oma külalistele hommikusöögis pakub.

Kust need viigimarjad talle sinna said? Mäletate, ma kirjutasin kohalikust orgaanilisest turust, mis töötab ainult õhtuti, sest need konkreetsed farmerid on igapäevaselt muul tööl ja organilise aiapidamisega tegelevad vaid hobikorras oma põhitöö kõrvalt. Nüüd veel selgus see, et see turg on avatud ainult kolmapäeviti.


Siin juba ongi tööle hakanud vastutustundlik ettevõtlus- kohalike talumeeste orgaaniline (ilma mürkide ja muu keemiata kasvatatud) kraam jõuab turistide hommikusöögilauale. Samas on tegemist kodutehtud hoidisega, mis ei sisalda mingeid säilitusaineid, lõhna- ja maitseaineid, modifitseeritud tärklist ja kõige tipuks neid kurikuulsaid E-sid. Sama lugu oli selle kohalikust toorpiimast valmistatud jogurtiga ning lisaks küpsetab ta ise veel ka kooke ning toob sealtsamast taluturult ka kõik muud puu-, juur- ja köögiviljad ning ostab sealt ka isetehtud leiba, mett ning isegi veini.

Lööge mõttes kokku, kui paljud selles võrgustikus olevad kohalikud ettevõtjad saavad ainuüksi Eliana väikesest B&B-st abi. Samas on neid Matera Sassi piirkonnas aga sadu (!)

Tagasi tulles siis moosikeetmise juurde. Minu ülesandeks sai siis viigimarjad puhastada- see käis nii, et lõikasin ära mõlemad tipud, seejärel lõikasin ta koos koorega sektoriteks, milled omakorda ribastasin.

Eliana pani hulka veel ingverit ja sidrunikoort. Selle viimase võttis ta sügavkülmast- nii pidi paremini säilima, kui kuivatamine. Lisas veel lõpuks ka 1 kilo marjade kohta 300 g suhkrut, kuid tegime ka ilma suhkruta variandi mulle, kusjuures võin etteruttavalt öelda, et seegi oli nii magus, et peaaegu ei kannata süüa (eks ma olen ilma suhkruta nüüd magusate asjade suhtes tundlikum).

Ühte huvitavat seika tahan veel teiega jagada-

"Terje, pane üks taldrik sügavkülma," hõikas Eliana üle õla, ise vapralt podisevat moosi tulel segades.
"Milleks Sul seda vaja on?" küsisin imestunult kulme juuksepiirini tõstes.
"Kohe näed," vastas ta kavalalt ning lisas: "Minu vanaema õpetas mulle."

Mida ma siis nägin? Ühel hetkel pidin taldriku sügavkülmast võtma, ta tõstis sellele lusikaga moosi ning kallutas taldriku viltu. Kui moos ei hakanud jääkülma taldriku peal libisema, oli ta valmis.

Üleüldse, kostub tema juttudest väga palju seda, mis ema ütles ja kuidas vanaema õpetas... Väga armas. Kuid selleks, et kevadeni džemmi jätkuks, on vaja teha veel umbes 3 korda sama palju moosi.

Taaskasutus

Ühel teisel päeval võtsime jällegi jalad selga ja seadsime sammud ühe kena disainitöökoja poole, mis muu hulgas valmistab ka teatrite jaoks kostüüme. Eriliseks teeb asjaolu, et kasutatakse teise ringi materjale: olgu selleks siis tekstiil, puit, papp, nahk või misiganes esemed. Jah, tegu oli taaskasutuskeskusega.

Koha nimi on Officine Frida Arts & Crafts ja asub sellisel väikesel kõrvaltänaval, kust ainult teadja ja kindla peale mineja selle üles leiab. Turimiskaardile seda kohta pole märgitud.

Mis me seal siis nägime? Teisel korrusel oli ateljee. Hunnikute viisi lahtilõigatud ja värvide kaupa ladustatud second hand tekstiile. Ära arutatud lukke, mahalõigatud nööpe ja pandlaid. Samuti ka tekstiilitüüstusest ülejäänud kangareste. Mulle igaljuhul väga põnev paik, sest eks ole ju mu esimene erialane haridus pärit tookordsest Tallinna 19. Kutsekeskkoolist, kus peale kaheaastast õppimist sain diplomi, mille sisuks oli IV kategooria meeste- ja laste ülerõivaste rätsep :)

"Aga mis oli esimesel korrusel?" küsite.
"Seal oli kunstiateljee," annan ma teile teada, vaimustunult end taas sinna tagasi mõeldes.

Vanad uksed laudadeks, riiuliteks või siis nii nagu Eliana pool on neist saanud ühe vannitoa lagi. Vanast kohvrist saab kaasaskantav altar (?) ja armsast särgist seinale kunstiteos. Rääkimata muidugi pannoodest lõnga, õllepudelikorkide ja värviga. Lahe, ma ütlen!

Mina aga panin sellest päevast oma ideedepagasisse mitu head mõtet, mida kavatsen edaspidi kindlasti kasutada. Igaljuhul :)

Jogurtitegu

Täiesti uskumatu on, et tänasega hakkas juba minu IV nädal siin. Kuhu küll aeg niimoodi lennates kaob? Mul hakkab hirm, et ka järgmine, ehk minu viimane kuu siin, lendab sama kiirelt.

Eelmine nädal algas aeglaselt... Eliana osales 2,5 päeva ühel matkal ja mina sain oma tööde ja tegemistega omavahel olla. See- eest nädala teine pool oli tempokas.

Ühel päeval võtsime ette klientide tervis ettevalmistava söögiteo. Plaanis oli koduse jogurti valmistamine. Nii et härjal kiirelt sarvist. Eli otsis kapist välja 3 liitrist piimapudelit, desinfitseeris need keeva veega ning keeranud need froteerätti, pistis kotti ja koti tõstis õlale- niimoodi läksime linna teise otsa toorpiima järgi.

Nagu olete ehk aru saanud või viitsinud vaadata, pole Matera teab mis suur linn- jälgige kaardi mõõtkava!  Kand ja varvas ning olimegi juba kohal. Mingis putkas. Eli pani pudeli aparaati, lasi 1 € pilusse ja toorpiim hakkas kenasti voolama. Niimoodi siis 3 x järjest.

Piim käes, läksime koju jogurtit valmistama. Oma ühese eelmises postituses viitasin ma ka retseptile, kuidas seda valmistataks, siis kordan seda siinkohal uuesti ja lisan veel ühe arvamuste paljususeks.

Umbes- täpselt samamoodi tegime ka meie. Minust jäi jogurtijuuretisega segatud soe piim kasuka alla järgmist hommikut ootama!

Bed & Breakfast

Itaalias on väga palju B&B (Voodi & Hommikusöök) tüüpi majutusasutusi. Meil Eestis ei kasutata sellist nimetust eriti laialdaselt, kuid see on midagi sarnast meie kodumajutusega.

Mis on siis B&B Itaalia (loe: pigem siiski Matera, ma ei julge terve Itaalia eest sõna võtta) mõistes. Ettevõtja, kes soovib B&B-d hakkata pakkuma, peaks itaalia seaduste järgi elama samas hoones. See tähendab, et mingit 24/7 vastuvõtuletti pole, saabumine ja lahkumine lepitakse omavahel kellaajaliselt kokku. Tavaliselt on kell 23:00 öörahu, millest kliendid peavad kinni pidama.

See, kuidas keegi klientidega oma majapidamises suhtleb, on omaniku enda otsustada. On neid, kes annavad pelgalt toa võtme ning hommikusöögi kellaaja, on aga ka teistsuguseid. Näiteks nagu Eliana.

Kuna tal on vaid kaks tuba, siis on tal võimekust iga klient isiklikult vastu võtta ning teha neile soe Welcoming (teretulemast sissejuhatus). Ta pakub neile alati midagi kas sooja või külma juua, koos võetakse ette linna kaart ning seal ta ringitab ära kõik vaatamisväärsused, andes kaasa info, mida oleks külastajal väga raske ise leida. Samuti soovitused söögikohtade osas ja ostude tegemiseks.

Mida ta veel kindlasti räägib, on see, et tema elamises on suur rõhk säästlik ja vastutustundlik olemisel. Prügi sorteeritakse, nõudepesu masin pannakse tööle õhtuti, ta palub erinevate vidinate laadijaid mitte päevaks pistikupesadesse jätta, räägib, kuidas ta sooja vett teeb ning palub sellega kokkuhoidlikult ümber käia jne...

Mis ta sellest saab? Külastaja saab väga sooja ja toetava vastuvõtu osaliseks, maja reeglitega kurssi viimine laseb tal end tunda osana "perekonnast". Nõuanded kohaliku elu- olu mõistmiseks on kulda väärt ja ta on selle eest väga tänulik. Seetõttu Eliana ütlebki, et väga palju uusi kliente tuleb tema juurde tänu eelmiste klientide soovituste tõttu oma sõpradelt.

Tagasitulles teema juurde tulles... Hetkel on Eliana sõnade järgi selline situatsioon, et pooled B&B pakkujatest tõesti elavad samades ruumides, nagu tema, kuid paraku pooled jällegi mitte. Meie mõistes saab sellest siis nagu hostel, eks...

Mulle oli põnev teada, et näiteks Matera Sassi piirkonnas annab valitsus mahajäetud hooneid ettevõtjale 30 aastaks tasuta kasutada, tingimusel, et kahe aasta jooksul alustatakse seal renoveerimistöödega. Peale 30 aastat hakkab ettevõtja maksma renti, mis ei pidanud eriti suur olema.

Sellisel kombel tuuakse elu, ehk ettevõtlus (turism, loometegevus) tagasi mahajäetud hoonetesse, tekitatakse töökohti, toodetakse kaupa ja teenust ning luuakse lisaväärtust kogu piirkonna jaoks.

Näiteks Eliana B&B-st suurem osa on tema omanduses, kuid üks tuba aga sellisel kombel riigi käest saadud ja korda tehtud. PS. Kohe tema kõrval on 2 vaba majapidamist, kus peremehetsevad tuvid ja nöörkassid.

Lisaks kehtib B&B majutuskohtadele selline reegel, et 3 kuud aastast peavad nad olema suletud. Näiteks Eliana suleb oma kohakese jaanuarist märtsini ning broneeris just laupäeval piletid kaheks kuuks Brasiiliasse. Ka tema läheb õppima, kogema, andma ja saama. Lahe!

Matk

Üleeile saatis Eliana mulle sellise sisuga e- kirja:

> -------- Original Message --------
> From: "eli.viggiani" <eli.viggiani@gmail.com>
> To: "terje@tertur.ee" <terje@tertur.ee>
> Date: 14.08.2014 12:56:22
> Subject: Re: Ris:
>
> Hi dear,
> Tomorrow in the afternoon we go for a tour in the murgia. Would you be interested in?
> We should start at about 5:30 pm.
> Let me know,
> Eliana
 
Kokkuvõtvalt siis mu emale, tädile jt. ka eestikeelne lühiversioon, et kas ma tahan homme pealelõunat minna nendega Murgiasse. Väljasõit on 17:30.

Mina siis kukkusin googeldama, kus see Murgia asub ja millega on tegu- leidsin täiesti koha Materast 40 km kaugusel ja panin end valmis Murgia Rahvuspargi külastamiseks. Kokkulepitud ajal olin kokkulepitud kohas- seal ootasid juba 2 poola tüdrukut ning giid, kes tutvustas end Antoniona (paraku oli Eliana haigeks jäänud ja ta ei saanud meiega ühineda).

Ta juhatas meid oma autoni (juhipoolne pamper oli ribadeks, auto ise oli kahe uksega ning samuti tundus, et seda autot polnud keegi ammu- ammu seest koristanud). Õnnekombel sattusin istuma ette, mis on mulle väga oluline, sest tagaistmel on mul kohe süda paha. Mul kibeles keelel kogu aeg küsimus, et kuna koos on vaja sõita 2 x 40 km, siis et kas ta on ka hea autojuht, aga ma ei söendanud seda teha- jäin lootma heale õnnele ja Ave Maria pidevale kohalolekule (eileõhtune kniks kuju ees jäi vist tegemata...).

Minu imestuseks pööras ta Plazza Sedilelt välja sõites hoopiski lõuna poole, mitte põhja poole, nagu ma olin kaardi pealt ette valmistunud. Edasi viis tee mööda peatänavat Via Lucanat peaaegu et linna servani, pöörasime ühele tolmusele teele ja kolistasime mööda looduslikku rada veelgi edasi. Parkisime auto ühte põõsasse keset poollagedat põldu, mille servas paistis üks maja ja kuuldus laste ja meeste hõikeid ning meie hakkasime diagonaalis üle nende põllu minema. 

Mõtlesin veel, et ühes turismiinfopunktis pakuti mulle ka privaatset reisi, et mina ja giid. Kui ma oleks sellel reisil kahekesi olnud, siis ma ei taha ette kujutada, kuidas ma oleks käitunud- mul oleks ikka junn täiega jahe olnud ja arvatavasti oleksin ma selles põllu ületamise punktis tagasiminemist nõudnud. Jumal tänatud, ma ei olnud üksi- vaprad poola neiud olid julgestuseks. Taamal aga paistis selline silmapiir:

Hiljem kodus Antonio visiitkaardi kaudu ta kodulehte külastades selgus, et tegelikult on tõesti linna lähedal olemas ka koht, nagu Murgia of Matera, lõpuks leidsin selle ka kaardi pealt, sest teadsin nüüd, kuidas seda otsingusse kirjutada. 


Põllu lõppu jõudes osutas Antonio ühele imelikule puule ja ütles, et see on mandlipuu. Viljad olid täitsa küljes, kuid kaetud sellise pehme sametise kattega. Peagi selgus, et selle pehme kuue all oli kõva pähklikoor, mille sees omakorda magus- magus mandel. Saime neid proovida vaid tänu kahele kivile, mis Antonio käte vahel aitasid kõvast koorest vabaneda. See pähkel oli väga sarnane omaaegsele Amaretto likööri maitsele. Nii magusaid ja maitse poolest intensiivseid mandleid pole ma kunagi söönud. 

Läksime veel edasi ja ta murdis muudkui erinevate taimede küljest lehti ning oksi ja andis neid meile nuusutada, selgitades, mille jaoks ühte või teist kasutatakse. Pange tähele, ma ei teadnud ikka veel kuhu me läheme, mõtlesin, et olemegi mingi taimenuusutamise ja - tuvastamise reisil, Eliana saadetud kirjas puudusid ka igasugused vihjed meie sihtkoha kohta. Siis näitas ta veel üht ronitaime, mis kivide vahelt välja kasvas, ja palus meil arvata, millega tegu. No arvake teie ka! He- hee, tegelikult on need kapparid ja nad kasvavad niimoodi metsikuna vanade kivide vahel. 

Kuid siis lõpuks olime minu suureks rõõmuks jõudnud platoo servale! Sealt avanes täiesti uskumatu vaade tervele kurule, mille põhjas voolas jõgi. Samas hakkasidki allpoole viivad kivist ehitatud trepid ja Antonio juttu sigines sõna caves, mis tähendas koopiad! Tähendab- me läheme koobastesse! Matera kuulsatesse koobastesse, juhuuu! Ja kusjuures, mitte nendesse, mis on näha linnapanoraamil Matera Sassi piirkonnas ja kus käib päeva jooksul läbi tuhandeid turiste, vaid kobastesse, kuhu masse ei viida, vaid selliseid üksikuid väikseid gruppe, nagu meie. 

 Lõpuks olimegi oma esimese koopas. Nende ehitamisega oli alustatud 9000 aastat tagasi, erinevate aegade jooksul oli neid kaevatud sügavamaks, suuremaks, põrandapinda oli tublisti allapoole toodud, koobastes olid näha kõik need endiste aegade muudatuste jäljed. Ise ei oleks osanud neid ilmaski leida, kuid Antonio näitas kõik lahkelt ette. Huvitav oli see, et ühest koopasuust läksime sisse ja sealt siis edasi nagu toast tuppa, küll jäi meie teele loomade varjualuseid, kirikuid, inimeste eluruume. 

Väga vägev oli veesüsteem. See ongi õigupoolest põhjus, miks Matera koopad UNESCO maailmapärandi nimekirja said. Algul võis tunduda, et allapoole minevate treppide seinas on süvend, mis täidaks nagu käsipuu aset. Tegelikult oli see vee voolamise/ nirisemise rennike. Koobaste pärandatesse olid tehtud samuti väikesed basseinid, kuhu vesi siis kogunes ja vihmase perioodi ülevoolu välimiseks oli tehtud kõrvale veel teine reservuaar. Uuristatud rennid hakkasid kõige kõrgemalt "korruselt" pihta ja jõudsid ilma katkemata igasse koopasse. 

Seintelt võis kohata nii uuema aja 1839 (allpool) kui ka vanema aja dateerimata joonistusi (ülevalpool), mis kujutasid kõik ikka pühakuid. 

See kõik oli väga põnev ja uskumatu, vaade nii kaunis, et võttis sõnatuks ja lausa hingetuks (eriti neist paljudest treppidest üles- alla kulgedes).  

Ahjaa, mitu raha Antonio meie käest küsis. Häbelikult arvas, et kui kamba peale 50 €, siis oleks kena. Otsustasime aga igaüks talle 20 €, sest jäime tõesti ta tuuriga ja sügavate teadmistega väga rahule. 

Seega, kui olete ise sattumas Materasse, või seavad sammud siiapoole teie head sõbrad, siis soovitan kindlasti kasutada Antonio teenuseid. Olge lahked :)

Aperitivo

Jah, eile õhtul toimus Eliana pool nn. aperitivo. See tähendab siis seda, et sõbrad tulevad kokku, toovad kaasa kerget näksimist ja kerget alkot ning istuvad ja suhtlevad koos. Enne kui ma selleni jõuan, kirjeldan ma ka oma hommikut.

Olime meie ühisesse google kalendrisse juba mõned päevad varem pannud:
Kolmapäev:
- 09:00- 13:00 hommikusöögi ettevalmistamine, hommikusöök koos, värvimistööd.
- 20:30- ... Aperitivo Eliana juures.

Nii oligi. Nagu arvata võib, oli mul veidi raskusi ärkamisega, aga kui kord juba voodist püsti, siis tõotab pikka päeva! Ausalt öeldes, olin ma esimesel nädalal oma öö ja päeva graafikuga natuke üle võlli küll. Magama läksin umbes kella 4 ajal (Eesti aja järgi siis kell 3 öösel) ja ärkasin kell 12 või 13 päeval. Hakkasin eelmise nädala lõpust harjutama end varem magama minema. Ükspäev läksin kell 12 voodisse, kuid und ei tulnud. Olin ära lugenud juba kõik eesti lambad ja kõik itaalia nöörid kassid, aga ei midagi. Kell 2 vaatasin veel kella, kuid peale seda sai vist uni mu endale, rohkem ei mäleta. Nüüd on juba enamvähem korras. Ärkan ilma äratuskellata 10 paiku, kella 5 ajal teen väikese siesta ja siis proovin kella 12 jälle taas voodisse minna.

Hammustasin ühe banaani endale põske ja juba olingi ma väljas. Isegi kella 9 ajal hommikul on päike igavesti palav. Linn oli mõnusalt tühi- kõik turistid magasid ja kohalikel pole turismipiirkonda asja.

Peagi olin kohal ja tegime koos hommikusööki, Eliana oli eelmisel õhtul ise jogurtit teinud. Ütles, et iseenesest on lihtne teha, kuid selle valmimine võtab aega- saadust tuleb kuumutada ja siis tasapisi maha jahutada. Väga hea mõte minu arust! Miks ei võiks meilgi pakkuda hommikusöögiks isevalmistatud leiva ja pasteedi kõrvale näiteks isevalmistatud kodust jogurtit!

Eliana ühe toa külalisteks olid tema 2 sõpra Poolast, nad on varasemast ajast tuttavad ja tegu oli väga lahedate tüdrukutega, valmistasime ja sõime koos ka eelmise päeva lõunasöögi. Teise toa külalised olid Prantsusmaalt kahe lapsega- üks oli u. 7 aastane ja väiksem kusagil aasta ümber. Neil olid mõlemal lahkudes suured seljakotid, lisaks oli see pisike linaga seotud isale kõhu peale. Niimoodi reisitakse üle 30 kraadises kuumuses- kes mind teavad, need mõistavad, et see on minu ettekujutusest reisimisest väga kaugel. Seda enam respect sellistele inimestele (loe: raskused on selleks, et neid võita).

Oligi aeg riided vahetada mugavamate ja sobilikemate vastu, sest ees ootas värvimist 2 redelit, mille küljes tubades on riidepuud ja täidavad need nö. kapi aset. Lisaks veel üks vannitoa rest. Paar tundi veetsingi õues pintseldades- üks kollane kass tuli mulle seltsiks, lamas ja kissitas silmi ohutus kauguses.

Lõpuks kadus mõnus vari ära, mille varjus ma senimaani olin tööd teinud, aga õnneks olin viimase asja värvimisega kohe- kohe ühele poole saamas.

Vahepeale jääb kojuminek, taaskord tavapäraselt rahvast täis linnasüda, endale lõunasöögivalmistamine ning siesta, nagu mul juba kombeks on.
Oligi aeg minna aperitivole. 

Naiste igavane teema, mida panna selga? Sellest olen ma lühikese aja jooksul siin aru sanaud, et kui Sa ei taha, et autod Sulle järgi tuututavad, mehed vilistavad ja hüüavad "Bella Donna" (ilus naine), siis punu aga heaga juuksed patsi ja jäta pigem optilised prillid ette, kui et peidad oma läätsestatud silmad päikeseprillide taha. Teisest küljest on päikeseprillidega hea käia- ei nähta minu silmi. Prillidega linna vahel kõndides ei teadnud, kuhu vaadata, selge on see, et meestele otsa vaadata ei tohi- siis hakkavad ka need Bella Donnad lendama. Olen nüüd selgeks saanud ka kalasilmadega läbi rahvamassi kõndima.

Jõudsin Eliana juurde kella kaheksa paiku, käisin oma kodupuuviljapoest läbi ja võtsin kaasa veidi viinamarju ja banaane. Eliana ei lubanud mul kohalikke itaalia vilju võtta, sest tema boyfriend on farmer ja ta pidi ise neid tooma. Andsin uksekella ja kuulsin oma üllatuseks seest koera haukumist! Uks avanes ja üks peaaegu valge lontu hüppas mulle rõõmsalt käppadega kõhu peale ja tegi mulle kiirelt üle näo limps ja limps. Niimoodi oligi sõprus Pedroga sõlmitud :)

Juba oli kohal ta 3 itaalia sõbrannat, terve köök oli kõvahäälset jutuvada ja naerupahvakaid täis. Need kolm käivad vabatahtlikuna haiglates kloune mängimas. Nii laste- kui ka pärishaiglates, kus täiskasvanud lebavad. Päris põnev oli kuulda nende juhtumisi ja seiku sellest. Ja väga tänuväärne hobi, mis ei too sisse sentigi.

Kohal olid ka Eliana poola sõbrannad, kes tegid mingit poola rahvustoitu kus-kusi sarnasest teraviljast mingite ubade ja rohke maitserohelisega. Oleks tore neid verivorstiga üllatada :)

Laua katsime õue, seal oli normaalne temperatuur. Tasapisi tuli rahvast muudkui juurde, lõpuks oli meid juba12, koos Pedroga siis juba 13 :)

Pilt pole küll kuigi terav, aga siis võib sealt näha, et seltskond oli mõnus ja kõigil oli väga rõõmus olla.

Ma olin esimene, kes lahkus veidi enne 12-st, kellaaega nägin siis, kui ühest kirikust möödusin. Mis aga minnes väga ootamatuna tundus, oli see, et linnasüda oli paksult (ma mõtlen- tõesti paksult) rahvast täis. Kui päevasel ajal on kõvasti rahvast liikumas, siis kesköö paiku oli 2 x rohkem. Kisa, kära, naer, hõiked, muusika. Noored, vanad, mehed naised, lapsed käekõrval ja kärudes... Kiirest kõnnist ei tulnud midagi välja, vaatasin kella kirikutorni otsas ja naersin endamisi, et kell 12 muutub mu kodu kõrvitsaks, kui ma 12-ks koju ei saa. Sain :)

Koostöö

Võtan siinses postituses kokku kõikide eelmise nädala kohtumise sisu Elianaga, siis on ehk lootust, et jõuan oma blogiga ka reaalaega. Siiamaani olen suuremas osas tagantjärgi kirjutanud.

Kuna me mõlemad nii tublid tüdrukud, siis haarasime kohe esimesel nädalal kõvasti härjal sarvist. Ma ei teagi, kas ma olen maininud, kuid
L´ Albero di Eliana B&B (ta ise nimetab seda hellitlevalt Dream & Breakfast) on väga öko, keskkonnasõbralik ja taaskasutust ning ümbertegemist soosiv. Kõik asjad tema majapidamises on taaskasutatud, seetõttu pole sarnaseid lampe laes või seinas, ühesugust serviisi ega ka muud läbivat sarnast elementi. Samas kõik see kokku siiski mingi lahe stiil- väga vahemerelik ja gypsy (mustlaslik). Lisaks on puhastusvahendid keskkonnasõbralikud ning samuti pakub ta kohalikest toodetest, mida toob kohaliku raha eest kohalikult turult, valmistatud hommikusööki! Ühesõnaga, hommikusöögist banaani jms. ei leia ;)

Meie nädal nägi siis välja selline:

WEEK 1: 

Introduction to Matera- the contest and some tour 
- local sity map, tourist´s attractions, stores, banks, pharmacy etc.
(Matera linna tutvustus, linnakaardil näitas kõik eluks vajalikud kohad kätte: turismiobjektid, kauplused, pangad, apteegid jne.)

Introduction to L´Albero di Eliana:
- connections with local community (fairtrade shop, organic shops, how to support them)
- green events
- organic shops
- il vagabondo (responsible tourism)
- social innovation association (Casa Natural, RI- neutral, AGRI- netural)
(Eliana Dream & Breakfast majutuskoha tutvustamine: paberile ilmus kaart kohaliku kogukonnaga ühenduses olemisest, keskkkonnateadlikkust tõstvate üritustega seotus, orgaaniliste toiduainete kauplused, vastutustundlik turism ja  sotsiaalse innovatsiooni ühingud).

Matera´s community:
- Nadia Feelosophy- little artcraft shop with natural souvenirs, local currency
- Farmers market
(külastasime kohalikke valuutat aktsepteerivaid kohti- Nadia Feelosophy, mis on kohaliku käsitöö ja suveniiride kauplus, lisaks õhtupoolikuti töötav kohalike põllumeeste maheturg, neil seal kauplevatel põllumeestel on olemas mingi teine igapäevane töö, ainult hobi korras tegelevad põllumajandusega ja müüvad ise oma toodangut peale päevatööd. Puuvili, juurvili, veinid, munad, mesi...)

Kohalikust rahast peaks eraldi rääkima- igaljuhul mulle tundub see jube põnev. Selle tarbeks teen eraldi postituse!

Maavärin

Täiesti uskumatu lugu, ma kogesin maavärinat!

Eile õhtul rääkisin Jaanusega Skypes ja järsku tundsin, et vasakul toimub midagi, vaatasin sinnapoole ja juba oli see jõnks minu alt läbi käinud. Nagu tuba oleks raputatud. Raputus tuli vasakult magamistoa uksest ja läks paremale läbi akna välja :)

Vaatasin Jaanule suurte silmadega otsa, et mis see siis nüüd oli? Kahtlus oli sees, sest meil siin kõrval kiriku juures ehitatakse midagi ja aeg ajalt kostavad sealt ka mingid üle kvartali kaikuvad paugud. Nüüd oli aga kõik vaikne ja raputus oli täiesti teistmoodi.

Viskasime veel nalja juhtunu üle ja nii ta jäi. Täna hommikul aga Eliana juurde jõudes, oli esimene asi, mis ta minult küsis: "Kas Sa maavärinat tundsid eile õhtul?"
"Jaaa, täitsa lõpp, see oligi maavärin, jah?", tundsin end põnevil.
"Jah, meil siin ikka korra viie aasta jooksul maa väriseb," lausus tema, sain aru, et temagi jaoks oli see elamus, mis siis veel minust rääkida!

Täna hakkasin siis googlile pakkuma sõnu: maavärik ja Itaalia, ning leidsingi end leheküljelt: http://www.volcanodiscovery.com, kust leidsin info ka eilse maavärina kohta. Selgub, et epitsenter oli Materast umbes 30- 40 km kaugusel läänes ja meie siin tundsime ainult 3,1 magnituudise värina järellainetust. Hea, et niigi läks!

Nüüd olen ma taas kogemuse võrra rikkam :)

Eliana juures

Võtsin siis Eliana kodulehelt prinditud kaardi kaasa ning seadsin sammud kuhugi poole. Mul polnud ju aimugi, kus ma ise asun. Olin küll mõned korrad oma kohalikus poes käinud, kuid polnud uurinud tänavatenimesid ega midagi. Mul oli kaks võimalust- kas kodu juurest mäest üles või alla. Loogiš, et valisin allapooleviiva tee ;)

Ja õigesti tegin, sest kui vastutulevatelt inimestelt küsisin, et kus asub Piazza Sedile, siis vehkisid nad muudkui mu minekusuunas edasi. Inglise keelt ei rääkinud mitte keegi. Ükski viiest inimesest. Kusjuures, ma saan täitsa aru. Oletagem, et meile saabub Jõhvi üks importinimene, kes vajab abi, siis mis te arvate, mitu vastutulijat oskaks teda inglise keeles aidata. Mitte ükski. Sama seis.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Igal juhul, mina sain suuna kenasti kätte. Harjumatu oli see, et see kaardil oli 1 cm vist 50 meetrit. Kõik objektid tulid ilge hooga vastu, ma ei jõudnud mõnd registreeridagi. Kõige pullim oli see, et jõudnud sinna Plazza Sedile (ma ise veel sel hetkel ei teadnud, et ma kohal olen), istusin ühte kohvikusse maha ja tellisin salati, ega ma Winny Puhh ei ole, et tühja kõhuga külla lähen.
- "Kas teil on inglisekeelset menüüd?"
- "Un momento!"
- "Tänan," sirvisin siis veidi ja läksin näitasin ettekandjapoisile näpuga menüüst soovitavat.
- "9,50!"
- "Tänan!"
- "Grazie!"

Vaatsin uhket ehitist oma paremal käel, keerutasin veel pead ringi ja märkasin silti "Piazza Sedile". Piazza Sedile? Oot, kas see on see, mida ma parasjagu otsisin? Tõmbasin oma kaardi lähemale ja selguski, et istun platsi servas ja Eliana juurde viiv trepp peaks kusagil siinsamas olema. Kutsusin käeviipega teenidaja: "Kus asub L´Albero di Eliana?", küsisin ma hästi aeglaselt sõnu spellides. 
Noormees ei lausunud sõnagi, vaid näitas käega käigukesele, mis uhke hoone vasaku külje juurest kuhugi alla viis. Normaalne!

Jah, sealt käigust hakkasingi siis 67 trepiastet allapoole lugema, mis pidi mind siis otse Eliana ukse ette viima (tegelikult sain mina 72 astet- nii sel kui ka järgmiselgi korral). Treppidel päikese käes vedeles mitu kassi, astusin neist ettevaatlikult üle. Kassid olid pikad kui nöörid, kõrgete jalgadega ja kahtlustava pilguga, samas piisavalt mugavad, et end teelt ära koristada või minema vedada...

Sellel 67. või siis minu moodi 72. trepiastmel vaatas mulle vastu väike armas õu ning juba tuttava logoga sildike seinal. Vajutasin uksekella! Ja seal ta oligi- minu võõrustaja, ehk programmipõhiselt HE = Host Entrepreneur ehk vastuvõttev ettevõtja. Teadmiseks lihtsalt, et minu koondnimetus on dokumentides NE = New Entrepreneur, ehk noor (uus) ettevõtja.

Vahest 1,55 pikk, mustad lokkis juuksed, säravad tumedad silmad- jalas kottpüksid ja paljajalu. Selline väike itaalia naine. Vanust ei osanud kohe pakkuda, mäletasin, et ta oli pidi minust noorem olema. Vaatasin hiljem ankeedist järgi: 1983 sündinud, ehk siis 13 aastat minust noorem ja seega siis 31. aastane.

Seda tublimaks ta minu silmis muutus. Väike, noor ja nii tubli!