Abraxas

Siin siis jätkulugu eelmisele postitusele, juttu tuleb sellest, kuidas me Pariisist tulnud klientidega hüvastijätuõhtusööki sõime.

Noormees nimega Tino Gelli (kelle ema on itaallanna) oli üliõpilasest muusik, õpib veel küll ülikoolis, kuid osaleb sellises kollektiivis nagu ABRAXAS (peitsin lingile tema helipilve, soovitan kuulata) ja tema neiu on kunstitudeng. Mõlemad väga loovad ning eredad isiksused. Nad olid broneerinud Eliana juurde majutuse kaheksaks päevaks, seega jõudsime nende elu- oluga väga kurssi saada ja ka vastupidi.

Viimasel õhtul tegid nad ettepaneku, et teevad meile süüa. Tänutäheks suurepärase vastuvõtu eest ning nagu pereliikmeks olemise eest. Plaanis oli valmistada killukesi prantsuse köögist. Selline suurepärane mõte! Kus te olete Eestis midagi sellist kohanud? Eriti vist mitte.

Ja nii oligi õhtul kella üheksa paiku õue kaetud kena lauake- kõik oli väga ´a la carte, esimeseks roaks prantsusepärane liha pastaga (noh, väga sarnane itaalia köögile, kuid sellise valiku nad tegid, eristudes kastmega) ning teiseks roaks oli pošeeritud munaroog, mis oli natuke magus, kuid see-eest väga põnev maitselt.

Millest me siis räägime sellistel õhtusöökidel? Räägime oma maast, kommetest, rahvusroogadest. Räägime millega tegeleme, mida armastame. Usun, et suutsin Eesti, kui talvise turismisihtkoha küll neile prantslastele "maha müüa". Täiesti uus oli minu jaoks info, et nad vihkavad oma talve, kus taevast tuleb mingit märga värki, millest ei teki ei lumevaipa ega midagi. Nad igatsevad korralikku talve koos kelgutamiste, lumesöömise ja saunaga!!! :)

Sellel õhtul tõi Eliana meie väikese seltskonna tarvis välja ka minu poolt külakostiks viidud käsitöö kamašokolaadi. Kiideti igati heaks! :)

Külalislahkuse sünergia...