Matk

Üleeile saatis Eliana mulle sellise sisuga e- kirja:

> -------- Original Message --------
> From: "eli.viggiani" <eli.viggiani@gmail.com>
> To: "terje@tertur.ee" <terje@tertur.ee>
> Date: 14.08.2014 12:56:22
> Subject: Re: Ris:
>
> Hi dear,
> Tomorrow in the afternoon we go for a tour in the murgia. Would you be interested in?
> We should start at about 5:30 pm.
> Let me know,
> Eliana
 
Kokkuvõtvalt siis mu emale, tädile jt. ka eestikeelne lühiversioon, et kas ma tahan homme pealelõunat minna nendega Murgiasse. Väljasõit on 17:30.

Mina siis kukkusin googeldama, kus see Murgia asub ja millega on tegu- leidsin täiesti koha Materast 40 km kaugusel ja panin end valmis Murgia Rahvuspargi külastamiseks. Kokkulepitud ajal olin kokkulepitud kohas- seal ootasid juba 2 poola tüdrukut ning giid, kes tutvustas end Antoniona (paraku oli Eliana haigeks jäänud ja ta ei saanud meiega ühineda).

Ta juhatas meid oma autoni (juhipoolne pamper oli ribadeks, auto ise oli kahe uksega ning samuti tundus, et seda autot polnud keegi ammu- ammu seest koristanud). Õnnekombel sattusin istuma ette, mis on mulle väga oluline, sest tagaistmel on mul kohe süda paha. Mul kibeles keelel kogu aeg küsimus, et kuna koos on vaja sõita 2 x 40 km, siis et kas ta on ka hea autojuht, aga ma ei söendanud seda teha- jäin lootma heale õnnele ja Ave Maria pidevale kohalolekule (eileõhtune kniks kuju ees jäi vist tegemata...).

Minu imestuseks pööras ta Plazza Sedilelt välja sõites hoopiski lõuna poole, mitte põhja poole, nagu ma olin kaardi pealt ette valmistunud. Edasi viis tee mööda peatänavat Via Lucanat peaaegu et linna servani, pöörasime ühele tolmusele teele ja kolistasime mööda looduslikku rada veelgi edasi. Parkisime auto ühte põõsasse keset poollagedat põldu, mille servas paistis üks maja ja kuuldus laste ja meeste hõikeid ning meie hakkasime diagonaalis üle nende põllu minema. 

Mõtlesin veel, et ühes turismiinfopunktis pakuti mulle ka privaatset reisi, et mina ja giid. Kui ma oleks sellel reisil kahekesi olnud, siis ma ei taha ette kujutada, kuidas ma oleks käitunud- mul oleks ikka junn täiega jahe olnud ja arvatavasti oleksin ma selles põllu ületamise punktis tagasiminemist nõudnud. Jumal tänatud, ma ei olnud üksi- vaprad poola neiud olid julgestuseks. Taamal aga paistis selline silmapiir:

Hiljem kodus Antonio visiitkaardi kaudu ta kodulehte külastades selgus, et tegelikult on tõesti linna lähedal olemas ka koht, nagu Murgia of Matera, lõpuks leidsin selle ka kaardi pealt, sest teadsin nüüd, kuidas seda otsingusse kirjutada. 


Põllu lõppu jõudes osutas Antonio ühele imelikule puule ja ütles, et see on mandlipuu. Viljad olid täitsa küljes, kuid kaetud sellise pehme sametise kattega. Peagi selgus, et selle pehme kuue all oli kõva pähklikoor, mille sees omakorda magus- magus mandel. Saime neid proovida vaid tänu kahele kivile, mis Antonio käte vahel aitasid kõvast koorest vabaneda. See pähkel oli väga sarnane omaaegsele Amaretto likööri maitsele. Nii magusaid ja maitse poolest intensiivseid mandleid pole ma kunagi söönud. 

Läksime veel edasi ja ta murdis muudkui erinevate taimede küljest lehti ning oksi ja andis neid meile nuusutada, selgitades, mille jaoks ühte või teist kasutatakse. Pange tähele, ma ei teadnud ikka veel kuhu me läheme, mõtlesin, et olemegi mingi taimenuusutamise ja - tuvastamise reisil, Eliana saadetud kirjas puudusid ka igasugused vihjed meie sihtkoha kohta. Siis näitas ta veel üht ronitaime, mis kivide vahelt välja kasvas, ja palus meil arvata, millega tegu. No arvake teie ka! He- hee, tegelikult on need kapparid ja nad kasvavad niimoodi metsikuna vanade kivide vahel. 

Kuid siis lõpuks olime minu suureks rõõmuks jõudnud platoo servale! Sealt avanes täiesti uskumatu vaade tervele kurule, mille põhjas voolas jõgi. Samas hakkasidki allpoole viivad kivist ehitatud trepid ja Antonio juttu sigines sõna caves, mis tähendas koopiad! Tähendab- me läheme koobastesse! Matera kuulsatesse koobastesse, juhuuu! Ja kusjuures, mitte nendesse, mis on näha linnapanoraamil Matera Sassi piirkonnas ja kus käib päeva jooksul läbi tuhandeid turiste, vaid kobastesse, kuhu masse ei viida, vaid selliseid üksikuid väikseid gruppe, nagu meie. 

 Lõpuks olimegi oma esimese koopas. Nende ehitamisega oli alustatud 9000 aastat tagasi, erinevate aegade jooksul oli neid kaevatud sügavamaks, suuremaks, põrandapinda oli tublisti allapoole toodud, koobastes olid näha kõik need endiste aegade muudatuste jäljed. Ise ei oleks osanud neid ilmaski leida, kuid Antonio näitas kõik lahkelt ette. Huvitav oli see, et ühest koopasuust läksime sisse ja sealt siis edasi nagu toast tuppa, küll jäi meie teele loomade varjualuseid, kirikuid, inimeste eluruume. 

Väga vägev oli veesüsteem. See ongi õigupoolest põhjus, miks Matera koopad UNESCO maailmapärandi nimekirja said. Algul võis tunduda, et allapoole minevate treppide seinas on süvend, mis täidaks nagu käsipuu aset. Tegelikult oli see vee voolamise/ nirisemise rennike. Koobaste pärandatesse olid tehtud samuti väikesed basseinid, kuhu vesi siis kogunes ja vihmase perioodi ülevoolu välimiseks oli tehtud kõrvale veel teine reservuaar. Uuristatud rennid hakkasid kõige kõrgemalt "korruselt" pihta ja jõudsid ilma katkemata igasse koopasse. 

Seintelt võis kohata nii uuema aja 1839 (allpool) kui ka vanema aja dateerimata joonistusi (ülevalpool), mis kujutasid kõik ikka pühakuid. 

See kõik oli väga põnev ja uskumatu, vaade nii kaunis, et võttis sõnatuks ja lausa hingetuks (eriti neist paljudest treppidest üles- alla kulgedes).  

Ahjaa, mitu raha Antonio meie käest küsis. Häbelikult arvas, et kui kamba peale 50 €, siis oleks kena. Otsustasime aga igaüks talle 20 €, sest jäime tõesti ta tuuriga ja sügavate teadmistega väga rahule. 

Seega, kui olete ise sattumas Materasse, või seavad sammud siiapoole teie head sõbrad, siis soovitan kindlasti kasutada Antonio teenuseid. Olge lahked :)