Aperitivo

Jah, eile õhtul toimus Eliana pool nn. aperitivo. See tähendab siis seda, et sõbrad tulevad kokku, toovad kaasa kerget näksimist ja kerget alkot ning istuvad ja suhtlevad koos. Enne kui ma selleni jõuan, kirjeldan ma ka oma hommikut.

Olime meie ühisesse google kalendrisse juba mõned päevad varem pannud:
Kolmapäev:
- 09:00- 13:00 hommikusöögi ettevalmistamine, hommikusöök koos, värvimistööd.
- 20:30- ... Aperitivo Eliana juures.

Nii oligi. Nagu arvata võib, oli mul veidi raskusi ärkamisega, aga kui kord juba voodist püsti, siis tõotab pikka päeva! Ausalt öeldes, olin ma esimesel nädalal oma öö ja päeva graafikuga natuke üle võlli küll. Magama läksin umbes kella 4 ajal (Eesti aja järgi siis kell 3 öösel) ja ärkasin kell 12 või 13 päeval. Hakkasin eelmise nädala lõpust harjutama end varem magama minema. Ükspäev läksin kell 12 voodisse, kuid und ei tulnud. Olin ära lugenud juba kõik eesti lambad ja kõik itaalia nöörid kassid, aga ei midagi. Kell 2 vaatasin veel kella, kuid peale seda sai vist uni mu endale, rohkem ei mäleta. Nüüd on juba enamvähem korras. Ärkan ilma äratuskellata 10 paiku, kella 5 ajal teen väikese siesta ja siis proovin kella 12 jälle taas voodisse minna.

Hammustasin ühe banaani endale põske ja juba olingi ma väljas. Isegi kella 9 ajal hommikul on päike igavesti palav. Linn oli mõnusalt tühi- kõik turistid magasid ja kohalikel pole turismipiirkonda asja.

Peagi olin kohal ja tegime koos hommikusööki, Eliana oli eelmisel õhtul ise jogurtit teinud. Ütles, et iseenesest on lihtne teha, kuid selle valmimine võtab aega- saadust tuleb kuumutada ja siis tasapisi maha jahutada. Väga hea mõte minu arust! Miks ei võiks meilgi pakkuda hommikusöögiks isevalmistatud leiva ja pasteedi kõrvale näiteks isevalmistatud kodust jogurtit!

Eliana ühe toa külalisteks olid tema 2 sõpra Poolast, nad on varasemast ajast tuttavad ja tegu oli väga lahedate tüdrukutega, valmistasime ja sõime koos ka eelmise päeva lõunasöögi. Teise toa külalised olid Prantsusmaalt kahe lapsega- üks oli u. 7 aastane ja väiksem kusagil aasta ümber. Neil olid mõlemal lahkudes suured seljakotid, lisaks oli see pisike linaga seotud isale kõhu peale. Niimoodi reisitakse üle 30 kraadises kuumuses- kes mind teavad, need mõistavad, et see on minu ettekujutusest reisimisest väga kaugel. Seda enam respect sellistele inimestele (loe: raskused on selleks, et neid võita).

Oligi aeg riided vahetada mugavamate ja sobilikemate vastu, sest ees ootas värvimist 2 redelit, mille küljes tubades on riidepuud ja täidavad need nö. kapi aset. Lisaks veel üks vannitoa rest. Paar tundi veetsingi õues pintseldades- üks kollane kass tuli mulle seltsiks, lamas ja kissitas silmi ohutus kauguses.

Lõpuks kadus mõnus vari ära, mille varjus ma senimaani olin tööd teinud, aga õnneks olin viimase asja värvimisega kohe- kohe ühele poole saamas.

Vahepeale jääb kojuminek, taaskord tavapäraselt rahvast täis linnasüda, endale lõunasöögivalmistamine ning siesta, nagu mul juba kombeks on.
Oligi aeg minna aperitivole. 

Naiste igavane teema, mida panna selga? Sellest olen ma lühikese aja jooksul siin aru sanaud, et kui Sa ei taha, et autod Sulle järgi tuututavad, mehed vilistavad ja hüüavad "Bella Donna" (ilus naine), siis punu aga heaga juuksed patsi ja jäta pigem optilised prillid ette, kui et peidad oma läätsestatud silmad päikeseprillide taha. Teisest küljest on päikeseprillidega hea käia- ei nähta minu silmi. Prillidega linna vahel kõndides ei teadnud, kuhu vaadata, selge on see, et meestele otsa vaadata ei tohi- siis hakkavad ka need Bella Donnad lendama. Olen nüüd selgeks saanud ka kalasilmadega läbi rahvamassi kõndima.

Jõudsin Eliana juurde kella kaheksa paiku, käisin oma kodupuuviljapoest läbi ja võtsin kaasa veidi viinamarju ja banaane. Eliana ei lubanud mul kohalikke itaalia vilju võtta, sest tema boyfriend on farmer ja ta pidi ise neid tooma. Andsin uksekella ja kuulsin oma üllatuseks seest koera haukumist! Uks avanes ja üks peaaegu valge lontu hüppas mulle rõõmsalt käppadega kõhu peale ja tegi mulle kiirelt üle näo limps ja limps. Niimoodi oligi sõprus Pedroga sõlmitud :)

Juba oli kohal ta 3 itaalia sõbrannat, terve köök oli kõvahäälset jutuvada ja naerupahvakaid täis. Need kolm käivad vabatahtlikuna haiglates kloune mängimas. Nii laste- kui ka pärishaiglates, kus täiskasvanud lebavad. Päris põnev oli kuulda nende juhtumisi ja seiku sellest. Ja väga tänuväärne hobi, mis ei too sisse sentigi.

Kohal olid ka Eliana poola sõbrannad, kes tegid mingit poola rahvustoitu kus-kusi sarnasest teraviljast mingite ubade ja rohke maitserohelisega. Oleks tore neid verivorstiga üllatada :)

Laua katsime õue, seal oli normaalne temperatuur. Tasapisi tuli rahvast muudkui juurde, lõpuks oli meid juba12, koos Pedroga siis juba 13 :)

Pilt pole küll kuigi terav, aga siis võib sealt näha, et seltskond oli mõnus ja kõigil oli väga rõõmus olla.

Ma olin esimene, kes lahkus veidi enne 12-st, kellaaega nägin siis, kui ühest kirikust möödusin. Mis aga minnes väga ootamatuna tundus, oli see, et linnasüda oli paksult (ma mõtlen- tõesti paksult) rahvast täis. Kui päevasel ajal on kõvasti rahvast liikumas, siis kesköö paiku oli 2 x rohkem. Kisa, kära, naer, hõiked, muusika. Noored, vanad, mehed naised, lapsed käekõrval ja kärudes... Kiirest kõnnist ei tulnud midagi välja, vaatasin kella kirikutorni otsas ja naersin endamisi, et kell 12 muutub mu kodu kõrvitsaks, kui ma 12-ks koju ei saa. Sain :)