Eliana juures

Võtsin siis Eliana kodulehelt prinditud kaardi kaasa ning seadsin sammud kuhugi poole. Mul polnud ju aimugi, kus ma ise asun. Olin küll mõned korrad oma kohalikus poes käinud, kuid polnud uurinud tänavatenimesid ega midagi. Mul oli kaks võimalust- kas kodu juurest mäest üles või alla. Loogiš, et valisin allapooleviiva tee ;)

Ja õigesti tegin, sest kui vastutulevatelt inimestelt küsisin, et kus asub Piazza Sedile, siis vehkisid nad muudkui mu minekusuunas edasi. Inglise keelt ei rääkinud mitte keegi. Ükski viiest inimesest. Kusjuures, ma saan täitsa aru. Oletagem, et meile saabub Jõhvi üks importinimene, kes vajab abi, siis mis te arvate, mitu vastutulijat oskaks teda inglise keeles aidata. Mitte ükski. Sama seis.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Igal juhul, mina sain suuna kenasti kätte. Harjumatu oli see, et see kaardil oli 1 cm vist 50 meetrit. Kõik objektid tulid ilge hooga vastu, ma ei jõudnud mõnd registreeridagi. Kõige pullim oli see, et jõudnud sinna Plazza Sedile (ma ise veel sel hetkel ei teadnud, et ma kohal olen), istusin ühte kohvikusse maha ja tellisin salati, ega ma Winny Puhh ei ole, et tühja kõhuga külla lähen.
- "Kas teil on inglisekeelset menüüd?"
- "Un momento!"
- "Tänan," sirvisin siis veidi ja läksin näitasin ettekandjapoisile näpuga menüüst soovitavat.
- "9,50!"
- "Tänan!"
- "Grazie!"

Vaatsin uhket ehitist oma paremal käel, keerutasin veel pead ringi ja märkasin silti "Piazza Sedile". Piazza Sedile? Oot, kas see on see, mida ma parasjagu otsisin? Tõmbasin oma kaardi lähemale ja selguski, et istun platsi servas ja Eliana juurde viiv trepp peaks kusagil siinsamas olema. Kutsusin käeviipega teenidaja: "Kus asub L´Albero di Eliana?", küsisin ma hästi aeglaselt sõnu spellides. 
Noormees ei lausunud sõnagi, vaid näitas käega käigukesele, mis uhke hoone vasaku külje juurest kuhugi alla viis. Normaalne!

Jah, sealt käigust hakkasingi siis 67 trepiastet allapoole lugema, mis pidi mind siis otse Eliana ukse ette viima (tegelikult sain mina 72 astet- nii sel kui ka järgmiselgi korral). Treppidel päikese käes vedeles mitu kassi, astusin neist ettevaatlikult üle. Kassid olid pikad kui nöörid, kõrgete jalgadega ja kahtlustava pilguga, samas piisavalt mugavad, et end teelt ära koristada või minema vedada...

Sellel 67. või siis minu moodi 72. trepiastmel vaatas mulle vastu väike armas õu ning juba tuttava logoga sildike seinal. Vajutasin uksekella! Ja seal ta oligi- minu võõrustaja, ehk programmipõhiselt HE = Host Entrepreneur ehk vastuvõttev ettevõtja. Teadmiseks lihtsalt, et minu koondnimetus on dokumentides NE = New Entrepreneur, ehk noor (uus) ettevõtja.

Vahest 1,55 pikk, mustad lokkis juuksed, säravad tumedad silmad- jalas kottpüksid ja paljajalu. Selline väike itaalia naine. Vanust ei osanud kohe pakkuda, mäletasin, et ta oli pidi minust noorem olema. Vaatasin hiljem ankeedist järgi: 1983 sündinud, ehk siis 13 aastat minust noorem ja seega siis 31. aastane.

Seda tublimaks ta minu silmis muutus. Väike, noor ja nii tubli!