Lahkumine

Enne, kui ma hakkan saabumisest rääkima, pean ma veidi rääkima lahkumisest. See kestis 3 päeva lihtsalt. Reedel kutsusin mõned sõbrad ja pere Tagaväljale suitsusauna. Tellisime ka perenaise tehtud karaskit ning kringlit.

Grillisime, saunatasime ja kümblesime tünnis. Lambad vaatasid pealt ja tegid "mää". Muide, Aiki sai taaskord Tagaväljal emotsiooniorgasmi (vabandust väljenduse eest, kuid ta lausa värises üle kere, kui mulle uudist suuril silmil teatas)- kui eelmine kord ta vaimustus totaalselt elusa pardipoja kättevõtmise üle, siis seekord läks ta perenaisega lauta mune tooma: "Terje, Sa ei usu, me võtsime kana kõhu alt muna ja see oli täiesti SOE!" Linnalastele peab ikka maaelu näitama (Y) Tünnisauna pildil on peremees ise ka pildi peal Ilmariga saunajuttu ajamas.

Laupäeval asjatasime niisama ja õhtul tegime nö, viimase koduse õhtu puhul veidi rõduromantikat. Kellel väike vein, kellel väike naps; pluss sume suveöö... Miksu oli ka seltskonna mõttes. Pidasimegi plaani, et Jaanus tuleb ehk viimasel nädalal ka Materasse ja lendaksime koos tagasi. Ehk käime isegi Sitsiilias tiiru, siis on meil kahepeale avastatud killukesed nii Põhja-, Kesk- kui ka Lõuna- Itaaliast. Eks näis.

Pühapäeva õhtupoole hakkasime siis Aiandist tulema. Auto sai üle hulga aja kohe täitsa täis- peale meie olid Jaanuse tüdrukud ning Martin oli ka. Pagassis olid minu kohrid- kotid ja laste kraam. Auto oli kohe täisvarustuses vastu maad.

Istusime kui Mikid kõik rivis turvavööd kinni ja siis Jaanus käivitas auto... ei midagist. Proovis veel ühe korra, jälle vaikus. Vaatasime siis kõik üksteisele otsa, et mis värk on: Jaanus tegi päeval lastele raketti, selles stardiks ajas auto platsi peale ja mingid juhtmed tal sealt välja tulid ning raketiseadeldise külge läksid.

Mõistsime, et aku on tühi ja lootsime, et saame auto maja ees edasi- tagasi jooksutamisega käima. No kupatasime kogu seltskonna autost maha ning poisid lükkasid muudkui ühele poole ja teisele poole. Mina olid roolis ja tibid olid lihtsalt ilusad. Paraku see tulemusi ei andnud. Nii et võtsime minu Maasika appi ja poisid ühendasin nad krokodille pidi. Siis läks esimesest särtsust.

Aiki viisime Kohtla- Nõmmele Kaku juurde, jätsin vanematega veelkord hüvastija sõit läks lahti. Esimest korda sõitsime mööda seda Kohtle- Nõmme - Aidu teed. Jummala ruttu olime Püssis, sealt läbi Lüganuse osteteed Purtseni ja olimegi sutsti Tallinn- Narva maanteel. Kahju, et aega eivõtnud, aga kindlasti 2 x kiiremini, kui oleks Nõmmelt Järvele tagasi hakanud minema ja siis sealt Purtse.

Põikasime sisse ka Haljalasse, Jaanuse ema juurde. Nemad istusid kenasti maja ees kuuskede varjus ja ootasid meid juba. Nendega ka kallid tehtud, panime edasi ajama. Keira emmele, Martin enda juurde ja meie läksime veidi veel Roccasse shoppama ja sööma.

Otsustasime nagu sissejuhatuseks valida itaalia restorani ja tee peale jäi ette Rucola. Menüüd olid uhked, tänu sellele sain teada, et sõidan piirkonda, mis kannab nime Basilicta. Kanna sisse  jäi Puglia ja pöia sisse Calabria.

Rucolas oli imemaitsev toit ja meile sattus väga vinge meesteenindaja, kahju, et tal nimesilti rinnas ei olnud. Selline natuke tumedamat verd eesti mees kergelt halliseguste juustega. Väga särav ja muhe teenindus oli, olemata liiga familiaarne. Arutasime Jaanusega, kui vana ta võib olla, ma pakkusin, et Jaanusest vanem, kuid tema arvas, et siiski noorem. Mine Sa võta kinni. Aga sel õhtul oli teisigi itaalia välimusega inimesi seal söömas- pöörasime oma fotokal ette dramaatilise režiimi ja tegime endist ka mõned vahvad ülesvõtted.

Peale kohvikuskäiku ööbimiskohta jõudes nahistasime veel kreekapähkleid. Pistsime terve paki nahka. Mina kusjuures julgelt üle poole. Öösel hakkas juba kõhus halb. Tuba oli palav ning kajakad röökisid vahetpidamata rääkimata autoalarmidest. Ärkasin enne äratuskella, mis oli pandud 5:45-ks. Tunne oli selline, et nagu poleks üldse maganud. Kõhus oli paha, õhtul valmisostetud hommikusööki üldse ei tahtnud, panin ainult kimbu banaane endale kotti, lootusega, ehk neid ei võeta lennujaama turvakontrollis ära.

Enne toast välja minekut oligi käes- kiire jooksuga vetsu. Üks ja veel teinegi kord. Normaalne. Muigele ajas, kuid mul tuli meelde meie eelmise aasta reis Amsterdami. Mis te arvate, kes istus kõhulahtisusega lennukis? Just- mina. Nüüd siis ähvardas sama teema tulla.

Ühesõnaga, ma ei hakka eriti detailidesse laskuma, lennujaamas lisaks ka oksendasin püstijalu ja kuidagimoodi taarusin lennukile.

Õnneks oli Helsingisse lend lühike, kuid seal Rooma lennu ootamine jällegi ilge pikk. Teadlikult olin pikad püksid, fliisi ja sokid kaasa võtnud, sest konditsioneeritud lennujaamas hakkab minusugusel külmavaresel igal juhul külm. Suutsin isegi magada seal pingi peal mõne aja. See oli abiks.
Pildil vaade veel viimasele killukesele Eestist, Jaanus oskab arvatavasti öelda, kas see on Muuga sadam või mis.

Lennukis sain aga koha kõige viimases pingireas, köögi ja vetsu kõrval. See viimane oli muidugi hea, kuid mõlemad levitasid erinevatel hetkedel erinevaid lõhnu. Ja mul oli totaalselt süda paha. Üks stjuardess märkas mu kehva olekut ja pakkus abi. See päädis sellega, et mulle toodi ka kraadiklaas, mida ma ei vajanud, ning lisaks leidis see kena inimene mulle lennukist teise eestlase, kes vaataks mu järgi, et ma kenasti lennukilt maha saaksin.

Kerides siis mõned tunnid tagasi, meenus mulle eredalt, kuidas "saatuse tahtel" (ma ei tea, miks saatus tahtis mind sedaviisi mitmel viisil karistada) üks eriti jutukas eesti naine sattus lennujaamas minu selja taha pingile istuma ja ta rääkis tund aega (jah, ligi 60 minutit) häält tasandamata telefoniga, nii et paratamatult sain ma kurssi kogu tema suhte, ta laste, meeste, koertega ja pluss vanemate, jobude töökaaslaste ja ma kõik ei mäleta millega, siis puiklesin ma päris korralikult selle teise eestlase kätte sokutamise üle (loe: pigem suren, kui teist eestlast appi tahan).

Aga ei aidanud midagi- see ligi 120 kilo kaaluv tõeliselt kena stjuardess oleks mu sülle võtnud ja enne maandumist süles sinna viinud. Mõtlesin veel ruttu oma peas, kuidas ma selle Eriti Jutuka Naise küüsist pääsen, et kas teesklen krampe või midagi... Aga juba olimegi kohal, stjuardess viipas kenasti käega ühe nooremapoolse noormehe poole ja ütles, et see ongi see teine eestlane. Ma pole mitte kunagi üht võõrast meest nähes nii õnnelik olnud. Jumal on ikka olemas :)

Tegu oli Toomasega- Tartu mees, kes 15 aastat tagasi kolis Rooma elama. Oli nüüd 2 nädalat kodus, kohtus oma sõpradega ja oli üldse selline viks ja viisakas. Tundus, et firmasärk ta seljas oli mitte ainult triigitud, vaid lausa tärgeldatud- täiesti haruldane eksemplar. Igal juhul oli minul ikka väga piinlik, et mind teisele inimesele kaela sokutati ja proovisin seda taaka tema ees oma selgitustega vähendada, et ta ei pea minu jaoks midagi enneolematut tegema. Lõpuks kõndisime koos lennukist maha kohvreid ootama/ võtma, tema seisis kangelaslikult kogu aja eskalaatori juures püsti, mul oli paha olemisest värin sees ja kõht tundlik- seega mina istusin silmaulatuses. Varsti pandi lint käima, Härra Viks ja Viisakas sai oma kohvri pea kohe kätte, siis läksin ta juurde ja peagi tõstis ta elegantse liigutusega ka minu kohvri sealt maha. Edasi juhatas ta mind rongijaama poole, et saaksin Rooma Terminisse sõita, manitsedes, et kas ma ikka tean, et pilet tuleb komposteerida. Ma ei teadnud.

Selle kena seigaga mu kannatused ka lõpuks Itaalia pinnal lõppesid. Miks neid mulle vaja oli? Ju siis oli. Et niimoodi pole ilus kogu oma mees, loom, lapsed ja ülejäänud pere ning lähikondsed maha jätta. Kaheks kuuks! See pole ju 2 nädalat. Hull mina :)