Saabumine

- Palun mulle üks pilet Rooma Terminisse!
- 14 €!
- Mis perroon?
- Nr. 2!
- Kuhu poole see jääb?
- Sinna! 

Suund käes, läksin otsima siis seda komposteerimismasinat, millest Toomas rääkis. Mäletasin eelmistest vahemeremaade reisidest, et kontrolör on alati platsis. Alati, alati, alati. Kreetal isegi ühe reisi peal kuni 2 kontrolöri (algul istusid bussi maha, siis tuli piletimüügimees ja tema järgi 10 minuti pärast piletikontrollimees). Päriselt, noh!

Perrooni otsast leidsin koheselt kompostri, kuid kuidas ma ka ei proovinud, ei hammustanud ta mu piletit. He- hee... erinevalt eelmistest kordadest oli siin toimunud innovaatiline progress- pilet omas QR koodi ja komposter omakorda silma selle lugemiseks. Nii kui olin oma piletiga selle silma "punaseks" teinud, hammustas ka komposter kena krõmpsuga mu piletisse poolkuukujulise augu.

Rong tuligi õigepea ning 30 minuti pärast jõudsin ma Rooma rongijaama. Minu rongini, mille pilet oli mul juba eelnevalt ostetud ja kodus väljaprinditud, oli 40 minutit aega. Otsisin üles eelmise suve reisist tuttava saali, kus ilmatumasuur tabloo näitas sissetulevate ja väljaminevate rongide aegu.

Asetasin oma 15 kilo kaaluva kohvri vastu tabloo vastas olevat hamburgeriputkat, võtsin oma 8 kilose seljakoti seljast ja istusin oma tundliku kõhuga kohvri otsa ja nö. taharitta,  pidades silmas iga rida, mis tablool väljuvate rongide rivis toimus.

See vastik vibra mu seest polnud veel kuhugi kadunud. Ühest küljest error mu kõhus, teisest magamata öö, kolmandast küljest polnud ma sel päeval midagi söönud- Helsingi lennujaamas ampsasin aeglaselt küll ühe banaani, kuid kui mu kõht seepeale hirmsa krambiga vastas, siis ei julgenud ma hiljem ampsukestki võtta. Isegi kogu lennu- ja rongisõidu aja ei julgenud juua eriti, kuid samas olin ma niipalju vedelikku kaotanud- seega oli kogu mu keha täiesti stressis ja andis oma rahulolematusest niimoodi värisedes teada.

Seal kohvri otsas istudes ja oma rongi perrooni numbrit oodates ei olnud just järgnev neljatunnine rongisõit minu unelm. Soovisin olla juba kohal ja saada otse voodisse! Teadsin, et uni on see, mis mind terveks ravib.

Nii, lõpuks ilmus minu rongiaeg ka tabloole, kuid perrooni numbrit veel polnud. 10 minutit möödus, veel 5 minutit möödus, midagi! 15 minutit oli rongi väljumiseni ja numbrit pole! Kas ma ikka leian nii napi ajaga õige perrooni üles?

10 mintsa enne väljumist siis saabus number- 10. perroon! Kui nüüd see pilt suuremaks teha, siis on näha, et Lecce nr. 9357 väljumisega 18:00, perroon 10. Algselt otsisin ma silmadega ikka Barit, kuna rohkem 18:00 väljumisega ronge ei näidanud, kui see ja veel üks, siis leidsin ma oma piletilt ka rongi numbri, mis kattus selle Lecce´ga.

Kähku püsti, seljakott selga, pihus niiskeks muutunud pilet käekotti ja jooksuga perroonide poole! Õnneks juhatasid suured sildid mind kenasti,kohale ja peagi istusin rongis. Selg sõidusuunas ja minu vastas kõhnuke itaalia naine, sama õbluke tüdrukutirts süles. 

Roomast neli tundi Barisse! Sama palju, kui Helsingist Rooma! Minu võõrustaja Eliana küsis enne sõitu kirja teel, et miks ma lennukiga Roomast ei tulnud. Vastasin, et ma ei olnud teadlik lennukivõimalusest Rooma ja Bari vahel. Kusjuures, hinna vahe isegi polnud märkimisväärne, sest lend oli umbes 150 € ja oleks kestnud tunni ümber, kuid muu tripp (14 € lennujaamast rongijaama, 60 € Roomast Barisse ja 20 € Barist Materasse. Kokku 99 €), mis kokku oli isegi ju 0,5 + 4 + 0,75 = 5 tundi ja 15 minutit. Ühesõnaga, mul on tõeliselt kahju, et Jõhvist Estraveli kontor ära kaotati ja nüüd korraldavad mu/ me reise meie jaoks täiesti võõrad inimesed.

Igaljuhul, nüüd olin rongis ja maastik vuhises mu akna alt nii kiirelt mööda, et olek sellest kindlasti paremaks ei läinud. Rongitabloo näitab, et kiirus on 245 km/ tunnis. Täiesti uskumatu, sest sõit on nii sujuv ja tasane. Otsustasin veidi lugeda, sest ei olnudki pilku kuhugi panna, sattusin ju sellesse tobedasse laua ümber istumise pinki. Võtsin kotist Justin Petrone raamatu "Mission Estonia" ja hakkasin seda lugema.

Ma ei jõudnudki oma raamatuga kuigi kaugele, kui juba 26. leheküljel kohtasin uskumatut kokkusattumist. Petrone vanaema elas Bari päikeseliste põldude vahel Lõuna- Itaalias!!! Ja mina just sõidan rongis sellesama Bari poole ning loen justnüüd seda raamatut! Täiega sürr- võtan seda julgustava märgina eelseisva suhtes ning panen selleks momendiks kinni nii raamatu kui ka oma silmad ning sätin end pisukesele unele, loojuv päike paitamas mu palgeid.

Lõikav heli, mis kuulutab järgmisest peatusest, äratab mu üles, avan silmad ja mõtlen, et oleme kusagil tunnelis, sest akna taga on pime. Kuid samas märkan tulukesi kiirelt mööda tuhisemas ja saan aru, et magasin maha päikeseloojumise. Ligi tund aega und, pole paha arvestades minu pikaks veninud ööpäeva. Kell on 21 ja tund aega on veel minu peatuseni sõita.

Lõpuks ongi minu peatus. Haaran kõik kotid ja kohvrid ning asun maha minema. Kuna kuidagi totakalt ei klapi minu rongi saabumise aeg (22:08) ning Barist Materasse väljuva bussi aeg (22:00), siis olin Elianaga kokku leppinud, et keegi tuleb mulle autoga rongijaama vastu ning toob mu 20 € eest Materasse. Olime veel kirja teel kokku leppinud, et see keegi siis hoiab silti mu nimega ja  puha.

Mida aga ei olnud, ei olnud sildiga inimest. Ok, jalutasin siis oma kottidekoormaga edasi- tagasi, sest perroon oli pikk. Ei midagist, ei kedagist... Rong läks juba ära, perroon jäi tasapisi vaikseks, mina aga samavõrra murelikuks. Rongid ja muu transport liigub euroopatäpsusega, aga inimesed vist mitte. Põhiline oli loota seda, et mind poldud ära unustatud- milles ma antud hetkel päris kindel ka ei sanaud olla.

Uued inimesed hakkasid liikuma perroonile, arvatavasti pidi kusagiltpoolt uus rong tulema. 15 minutit oli mu saabumisest möödas.Hakkasin lonkima teisele poole jaamahoonet, sinna, kus loodetavasti taksod rivis seisavad. Olin lugenud kusagilt, et taksoga Materasse on kõigest 100 €. Neelatasin sügavalt...

Teisel pool jaamahoonet oli tõesti taksodesaba, aga ka bussijaam. Läksin veel viimases lootuses vaatama, kas info bussiaegade kohta on ikka õige. Kõik korrektne, bussijaama seinal rippuv tabloo kinnitas seda kogu oma armutuses. Läksin taas välja, üks vanahärra nägi, et ma olen nii eksinud ja/ või mahaunustatud näoga, et tuli minuga rääkima.

"Stai aspettando qualcuno?" päris ta midagi abivalmilt.
"Vabandust, ma ei saa teist aru," raputasin ma pead...
"Avete perso?" tegi ta suured silmad ja tõstis oma halli monokulmu teraste pruunide silmade kohal kõrgele.
"Kas te oskate inglise keelt," tekkis minul lootus...
"Dove vuoi andare," ja näitas laias kaares käega.
" Matera, " vastasin mina.
"Ah, Matera!" lõid ta pruunid silmad särama, "Solo il taxi," ja näitas lahkelt käega taksoderivi poole, kust kari lakutud juustega mehepoegasid mulle laia naeratusega vastu vaatasid. 
"Uno momento," vastasin talle juba sulaselges itaalia keeles, kuigi tegelikult oleks olnud õige "un momento", kuid sellel ei olnud enam mingit vahet. Vanahärra jäi ootele.

Ei meeldinud mulle eriti see väljavaade ja hakkasin juba Eliana telefoninumbrit otsima, kui keegi mul küünarnukist võttis. Selline 156, sassis mustade lokkis juustega, suure naeratusega näol.

"Kas Sina oled Terje? Mina olen Eliana, vabandust, et ma hiljaks jäin, ma eksisin totaalselt ära!" Ja siis kukkus mind mõlemale põsele musitama. Hurraa, ma olin päästetud! 

Vanahärra oli ka silmnähtavalt õnnelik ning raputas miskipärast Eliana kätt, vist sellepärast, et viimane mu nö. ära päästis. Eliana juhatas mu mingi piiiiiisikese punase punnini, tõmbas kõrvalsõitjapoolse ainsa ukse lahti, liigutas sujuvalt istme eest ja käskis mul kotid taha visata. Nagu öeldud, nõnda tehtud. Istusin siis ta kõrvale, tõmbasin turvavöö peale, kerisin autoakna üles ja sõit öös võis alata. Materasse oli 66 kilomeetrit. 

Kuna mu kõht oli ikka veel tundlik, ning magamatus ja söömatus ei teinud mind eriti rõõmsaks vestluskaaslaseks, siis kogu selle tee rääkis tema. Vahepeal rääkis kõval häälel telefonitsi oma vennaga ning roolis vapralt roolivõimuta punast piiiisikest punni. Vähemalt sõitis ta hästi, seega peale poolt läbitud teed suutsin ma ennast kõrvaistmel lõdvaks lasta ja talle lühilausetega vastama hakata. 

Ühel hetkel olimegi kohal. Keerutasime võõras linnas võõraste tänavate rägastikus siia ja sinna, kuni lõpuks olime kohal. Minu pesa uks järgnevaks kaheks kuuks. 

Eliana keeras luku lahti ja olimegi kohe toas. Ossaa! Suurem ja avaram, kui tema venna, kellele korter kuulus, saadetud piltide peal! Assaraks! Tõesti lahe! Idee järgi poleks ma nii suurt vajanudki, kuid igal juhul olin väga rõõmus.  

Eliana näitas mulle elamist ja kui magamistuppa jõudsime, siis ehmatusega nägin, et üks mees siseneb akna kaudu ja kohe hüppabki ta tooli otsast keset tuba! 

"Ciao, amico!" ja tormas mind põskedele musitama. 
"See on minu vend Danilo," tutvustas Eliana, ta elab kõrvalkorteris. Selleks, et Sinu ukse juurde tulla, peab ta pool kvartalit läbi käima." Kusjuures, nii oligi, nagu järgmistel päevadel veendusin. 

Vend oli veel jutukam kui Eliana ja jõudis mind veel ka klaasikesele veinile kutsuda, kuid ma keeldusin sellest viidates oma kõhuprobleemidele. Lõpuks olin ma kohal ja üksi. Kell näitas täpselt südaööd. Kiire dušš ja otse magama!

Tundes suurt kahjutunnet, et mu öösärk jäi koju, ronisin ma voodisse. Tuba oli väga palav, jätsin akna lahti, õnneks käis sellele seestpoolt avatav/ suletav kapitaalne sääsevõrk ette, seega ilma minu teadmata ei saa keegi sisse tulla. Danilo toodud teki lükkasin eemale, et vajadusel öösel käepärast oleks ninguinusin silmapilkselt pikast reisist. 

Ciao!