Viigimarjad

Kui te olite varem näinud ja söönud viigimarju, siis palju õnne teile! Mina ei olnud. Teadsin vaid niipalju, et Aadam ja Eeva katsid enda alastust viigipuu lehtedega. Nüüd siis oli äkki terve kast viigimarju Eliana köögis minu nina all ja me kavatsesime nendest teha viigimarjamoosi, mida ta oma külalistele hommikusöögis pakub.

Kust need viigimarjad talle sinna said? Mäletate, ma kirjutasin kohalikust orgaanilisest turust, mis töötab ainult õhtuti, sest need konkreetsed farmerid on igapäevaselt muul tööl ja organilise aiapidamisega tegelevad vaid hobikorras oma põhitöö kõrvalt. Nüüd veel selgus see, et see turg on avatud ainult kolmapäeviti.


Siin juba ongi tööle hakanud vastutustundlik ettevõtlus- kohalike talumeeste orgaaniline (ilma mürkide ja muu keemiata kasvatatud) kraam jõuab turistide hommikusöögilauale. Samas on tegemist kodutehtud hoidisega, mis ei sisalda mingeid säilitusaineid, lõhna- ja maitseaineid, modifitseeritud tärklist ja kõige tipuks neid kurikuulsaid E-sid. Sama lugu oli selle kohalikust toorpiimast valmistatud jogurtiga ning lisaks küpsetab ta ise veel ka kooke ning toob sealtsamast taluturult ka kõik muud puu-, juur- ja köögiviljad ning ostab sealt ka isetehtud leiba, mett ning isegi veini.

Lööge mõttes kokku, kui paljud selles võrgustikus olevad kohalikud ettevõtjad saavad ainuüksi Eliana väikesest B&B-st abi. Samas on neid Matera Sassi piirkonnas aga sadu (!)

Tagasi tulles siis moosikeetmise juurde. Minu ülesandeks sai siis viigimarjad puhastada- see käis nii, et lõikasin ära mõlemad tipud, seejärel lõikasin ta koos koorega sektoriteks, milled omakorda ribastasin.

Eliana pani hulka veel ingverit ja sidrunikoort. Selle viimase võttis ta sügavkülmast- nii pidi paremini säilima, kui kuivatamine. Lisas veel lõpuks ka 1 kilo marjade kohta 300 g suhkrut, kuid tegime ka ilma suhkruta variandi mulle, kusjuures võin etteruttavalt öelda, et seegi oli nii magus, et peaaegu ei kannata süüa (eks ma olen ilma suhkruta nüüd magusate asjade suhtes tundlikum).

Ühte huvitavat seika tahan veel teiega jagada-

"Terje, pane üks taldrik sügavkülma," hõikas Eliana üle õla, ise vapralt podisevat moosi tulel segades.
"Milleks Sul seda vaja on?" küsisin imestunult kulme juuksepiirini tõstes.
"Kohe näed," vastas ta kavalalt ning lisas: "Minu vanaema õpetas mulle."

Mida ma siis nägin? Ühel hetkel pidin taldriku sügavkülmast võtma, ta tõstis sellele lusikaga moosi ning kallutas taldriku viltu. Kui moos ei hakanud jääkülma taldriku peal libisema, oli ta valmis.

Üleüldse, kostub tema juttudest väga palju seda, mis ema ütles ja kuidas vanaema õpetas... Väga armas. Kuid selleks, et kevadeni džemmi jätkuks, on vaja teha veel umbes 3 korda sama palju moosi.