Altamuras

Eile siis sai käidud Altamuras- see on 430 m2 suurune linnake, kus elab ligi 70 000 inimest, tehes rahvastikutiheduseks ühel km2-l 160 inimest. Asub Materast 21 km kaugusel põhja pool. Samas, mis väga imelik, polegi Altamura päris linnastaatuses, kuuludes Bari provintsi.

Miks me selle pika teekonna ette võtsime, ning isegi autot koos autojuhiga laenasime? Sest taas oli vaja minna ostma lahtiselt müüdavaid toiduaineid (vanasti iseloomustas neid tänaseks unustusehõlma vajunud väljend "bakaalkaubad").

Autojuhiks oli prantslane Mark, kes veab Materas taastuvenergia projekti ning kes kurvastab, et Sassi piirkonnas ei ole võimalik päikeseenergiat ära kasutada, sest ajalooline keskkond ei võimaldada katustele päikesepaneele paigaldada. Aga see selleks...

Miks neid lahtiselt müüdavaid kaupu oli siis vaja? Õige vastus on muidugi see, et mitte osta poest. Sest Supermarketi uute ostudega käib kaasas ju tohututes kogustes taarat. Ning teiseks on sealsed kaubad kõik mahe- e. ökokaubad, kolmandaks kõik kas Basilicatas või Puglais (või siis mujal itaalias) kohalike poolt toodetud, kasvatatud või valmistatud.

Küsisin imestunult, kas kõik need erineva kuju ja suurusega pastad ka? Sain pihku brožüüri kohaliku tootja kohta ning kusjuures, nad teevad sinna ekskursioone ka! Ja neljandaks on muidugi see, et seal saab 15 % soodustust, kui kohaliku rahaga maksta.

Jälle need 5 märksõna: LOODUST SÄÄSTEV, TAASKASUTATAV, KOHALIKKU PÄRITOLU, MAHE e. ÖKO, KOHALIK RAHA. Mulle meeldib see järjest enam!

Elianal oli seljakotis peidus suur kogus nii tühje pudeleid, kilekotte kui ka paberkotte, kõik nad said õhtu lõpuks täidetud.
Seega oli meie ostunimekirjas:
- dušigeeli 2 liitrit
- šampooni 2 liitrit
- üldpuhastusvahendit 2 liitrit
- valgendajat 1 liiter

Lisaks hommikusöögivärki ka (ikka lahtiselt):
- maisihelbeid 1 kilo
- erinevaid pastasid kokku 2 kilo
- teed 300 g
- pruuni suhkrut 2 kilo
- kohvi 2 kilo
- mandleid 0,5 kilo

Ka mina tegin sealt poest ostu ja kõrvutasin kohalikust Supperemmest ostetuga- nimelt varusin endale 300 g kohalikke Puglia mandleid. Esiteks oli hind isegi veidi soodsam ka ilma kohaliku raha kasutamata, lisaks polnud nad nii lootusetult kivikõvad, nagu poe omad, ning nende maitse oli sarnane sellele mu esimesele mandlile, mis giidipoiss Antonio meile mandlipuu otsast noppis- nagu amaretto liköör! Seega, igati võidus!

Ostud autosse paigutatud, suundusime kesklinna. Linn nagu linn ikka, kuid ühe nurga taga viis kõrgest kangialusest tee nö. kaubatänavale. Nagu jõulud ning suvi oleks ühekorraga olnud... Kas teile tundub samamoodi? Phel alleel olid kõik puud valgetes õites. Katsusin järgi, kas on päris- olid :)

Mitte ainult see kaubatänav linnasüdames polnud inimesi täis, vaid ka kogu linn. Sellel õhtul tähistas Altamura Neitsi Maarja püha kõndi- mis iganes see ka tähendab (ma pean veel natuke uurima).

Selleks puhuks korraldati toomkirikuesisel platsil müüki, toimus etendusi, päris õhtul pidi hakkama väike kontsert. Altamuro romaani katedraal, olles linna  nö. maamärgiks ja mis sai alguse juba 1232. aastal Rooma suure keisri Frederick II poolt ning mida on ka taastatud kahel korral: 1330 ja 1521–47. Selle uhke katedraali olen siin kollaažil pildile püüdnud lausa kolmel korral- sisse kiigates nägin, et see oli sõna otseses mõttes puupüsti rahvast täis. Rohkem poleks mingil juhul mahtunud.

Kaart ka igaks juhuks.