Öömelu

19.- 21.09 on siin Raadio3 muusikapäevad, oleme mõlemal eelneval õhtul kontserditel käinud. Siin on piisavalt palju väljakuid ja pisikesi platsikesi, kus üle ühe on välilava ja heal juhul ka toolid püsti pandud.

Täna kuulan aga oma magamistoa aknast põnevat valikut lugudest, nagu näiteks Pink Floyd´i Hi, teacher, leave the kids alone, siis tuli Europe laul The Final Countdawn (mis toob mulle meelde aasta 1996 ja minu esimese isikliku Sonata kassettmaki) ja Scorpoinsi lugu Still Loving You... ühesõnaga kuumad 70-90-ndad. Seega, ka tänased muusikapäevad ei läinud minust mööda, hoolimata sellest, et ma täna väljas ei käinud :)

Linn on täis uhkelt riietatud inimesi- noori ja vanu. Prouadel on pärlid kaelas ning Gucci- Muccid käevangus ning härradel ülikonnad ja laiad lipud ees. Ja inimesi on palju! Pooltel neist on nööri otsas koerad. Tõsi on see, et tänavatel peab hoolega jala ette vaatama. Mis te arvate, kuhu need koerad oma junnid teevad? Neil ei jäägi midagi muud üle, sest kohalikud toovad nad ju tänavale oma häda tegema.

Altamurat külastades imetlesin kauneid tänavakaunistusi ja arvasin, et need onvaid selle linna kaubatänavale iseloomulikud. Kuid meeldivaks üllatuseks ilmusid need kolmapäeval ka Matera kaubatänavale. Ja mis kõige rõõmsam- siin oli mul õnn näha neid ka sisselülitatuna. 


Pisukese kontrastina mõjus see noor, akordioni mängiv, tõsine kutt. Kõik palad olid peas, näpud jooksid mööda klahve ja bassinuppe nii kibekiiresti, nagu oleks ta juba 50 aastat harjutanud. Müts tema jalgade ees täitus kiiresti- vaatlesin seda pilti oma kümmekond minutit. Poiss tõsine, tõsine, üks lugu ajab teist taga, inimesed muudkui viskavad münte kaabu sisse.

See oli ka minu esimene Matera annetamine, viskasin kõik oma mündid kaabusse ja julgesin sellejärel ka mõned pildid teha.

Ühel käskväljakul on üks habetunud kahe koeraga inglane, kes päevasel ajal žonglöörib kurikatega niisama ja õhtusel ajal põlevate kurikatega. Olen tahtnud teda pildistada, kuid ma ei ole raatsinud talle raha visata (vana mees, tehku tööd), seega pole ma teada pildi peale püüdnud. Kuid kuna ma käin pea iga päev ta eest sealt läbi (jääb Eliana poole mineku tee peale), siis tervitab ta mind alati.

Ka kodutee peal on paar peremeest, kes istuvad oma tooliga uulitsal ning vaatlevad möödujaid, ka need tervitavad usinasti. Aga kui oma naine on kõrval, siis pööravad pilgu ära, nagu ei märkaks. Ma siis hoian ka seda teretamisesaladust ning läheb tuimalt mööda :)