UnMonastery

Tegelikult see eelmine õhtu ei lõppenud seal turuplatsil, vaid viis meid läbi linna Sassi piirkonda tagasi Maria "majapidamisse", milleks on projekt nimega "unMonastery", mis tõlkes tähendab kloostrit.

Tegemist on siis mittetulundusühinguga, mille on ellu kutsunud ja mida toetab rahaliselt Matera linn (erinevalt CasaNeturalist). Kuna Matera on 2019. aastal Euroopa kultuuripelinn, siis selle ühingu eesmärk on aidata lahendada selleks ajaks võimalikult palju kohalikke sotsiaalseid probleeme ja teisalt kuvada linnakülalistele kohalikke traditsioone ja eripära.

Ja kui küsite, et miks on sellel ühendusel selline nimi, et kas tegemist on usuorganisatsiooniga, siis vastus on: ei. Klooster näitab ülekantud tähenduses seda keskkonda, milles need inimesed töötavad. Neid on umbes kümne inimese ringis, aegaajalt tuleb kedagi juurde ja läheb ära. Seltskond on väga rahvusvaheline- projektis osalevad inimesed erinevatest maadest ning erinevatelt elualadelt.

Mis põhiline, nad mitte ainult ei tööta üheskoos vaid ka elavad. Maria näitas mulle kahekorruselist maja Sassi piirkonna päris serva peal, kus hoovist avaneb kohe inspireeriv vaade alla jõeorgu ning vastaskaldas asuvatele igivanadele koobastele. Maja ülemisel korrusel olid magamiskohad (kolm kuni neli voodit ühes toas), alumisel olid aga töötegemise ruumid ja suur ühine köök. Maria rääkis mulle, kuidas nad õhtuti katavad ühise õhtusöögilaua hoovi, keset kaunist vaadet ja sumedat õhtut. Ma kujutasin seda vägagi elavalt ette tänu kogetud aperitivodele Eliana hoovis, siin lisasin salapärase vaate vastaskaldale.

Koos elamine toob projektiliikmeid välja nende igapäevasest keskkonnast, hoiab nende mõtteid pidevalt tõstatatud eesmärgil ning tulemused on seeläbi väga tõhusad. Teisest küljest on see tõeline treening projektiliikmetele endile. Nii paljukesi koos elada pole kerge, eriti kui ei olda enam ülikooliõpilaste eas. Igaüks on eraldi isiksus oma väljakujunenud harjumiste, suhtumiste ja käitumistega. Seega, tõeline elukool läbi sotsiaalse projekti.

Üks mitte nii tõsine projekt, kuid millest mul on kasutada videomaterjal, kus tõmmatakse tähelepanu materalaste siestale, ehk lõunauinakule. Antakse sõnum paljudele turistidele, et lõuna ajal 13:00- 17:00 on tõepoolest kõik poed ja asutused kinni.

Pisolino Libero (tasuta lõunauinak)




Armas, eks ole...

Tõele au andes oli meil Mariaga kahepeale vaid pool tundi aega, sest pidin ruttama kella 20:00-sse inglise keele tundi. Ta üllatus rõõmsalt, kiites esiteks mu inglise keelt (viisakusest) ja lisas, et tema kohtub nende inglisekeeleõpetajatega peale meie tundi (ma räägin, et kõik on omavahel siin seotud  ja see on nii lahe!) ning kutsus mind nende õhtuga ühinema.

Kuna me mõlemad olime vaid hommikusöögiga, siis selle poole tunni sees tegime tema köögis salatit, sõime selle käigu pealt ära ja mina jagasin temaga oma kahte banaani, mis olin ettenägelikult oma kotti kaasa pannud. Ning tähtsam osa juttu sai selle kõige kõrvale aetud.

Aeg tiksuski halastamatult täis ja aeg oligi minna. Kahju oli veel ka sellest, et järgmisel hommikul pidi Maria lendama USA-sse, oma koju. Oleks olnud tore veel suhelda... Ciao, bella! Asutasingi end minema mööda kättenäidatud salarada Casa Neturale ruumidesse kõrgel mäe otsas. Tõmbasin aga hõlmad vöö vahele ja jooksin kui Tuhatriinu mööda lugematuid treppe ikka ülespoole, põhiline, et mitte hiljaks jääda (kuigi see on neil seal nii tavaline)... 

Tuli meelde! Lubasin ju eelmise postituse juures, kus kohalikust rahast juttu, rääkida sellest, et keegi hüüdis mind tänaval. Olin kenasti tunni selja taha jätnud ja sammusin tõtakal sammul kodu poole. Olen siin õppinud niimoodi rahvahulki läbima, ilma et kellegagi silmsidet tekitaksin, ma ei taha põhjustada ega kuulda neid vilistamisi, hüüdeid jne...   Seega ka ma ei märganud mind nimepidihüüdjat. Olin jõudnud kõrvaltänavalt plazza Sedile´le ja ühe ukse trepiastmel istus seesama Maria, kes hoides pilku kirikukellal ootas, millal meie tund läbi saab, et minna juhendajatega kohtuma.

Istusin ta kõrval, saime vaevalt paar sõna vahetada, tänasin teda kutse eest õhtut nende seltskonnaga jätkat ning andsin teada, et lähen siiski koju, kui tuli üks noormees, kes juba kaugelt Maria nime hüüdis. Ka mina tundsin ta meie esimesest aperitivo- õhtust ära (kõik on kõigiga seotud!) Ta nime hääldus oli midagi sarnast Quasimodole, seetõttu ta mulle meelde jäigi. Huvitav, kas ta vanemad polnud lugenud Jumalaema kirikut Pariisis?

Siis tuli veel kusagilt kaks noormeest ja sumin ning vadin läks juba liiga suureks, lükkasin tagasi veelkordse kutse seltskonnaga ühineda ja kõndisin mõnusas meeleolus koju...  Ma tunnen inimesi. Nii kahju, et ainult kuu aega on mul veel ees siin olla...